Tegelikult oleme vaesed — laske veel sääste koguda

Kui palkadelt jäävad Eesti elanikud Lääne-Euroopast maha umbes kuus-seitse korda, siis säästudelt mitukümmend korda, võib lugeda teisipäevase Äripäeva börsiküljelt.

Äripäeva meelest näitavad eestlaste väikesed säästud meie tegelikku vaesust. Sestap peavad meie poliitika ja seadused soodustama rikkuse kogumist ja säästmist.

Pea kõikides poliitilistes debattides võrreldakse Eestit alati Põhjamaade ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Me tahame jõuda “Soomele järele” ja “Lääne-Euroopa tasemele” ning arutame, kas selleks võiks kuluda 10 või 30 aastat. Seejuures on võrdluse aluseks enamasti SKP või keskmine palk.

Tuletame meelde, et me ei saa võrrelda kahe riigi elanike rikkust vaid jooksvate sissetulekute alusel, vaid peame võtma arvesse ka rahva finantssäästud. Keskmisel eestlasel on säästusid vaid kuni 25 000 krooni. Ja sellega oleme me Euroopaga võrreldes väga vaesed, kaugel maas ka Euroopa Liidu vaeseimast riigist Portugalist.

Keskmisel belglasel või britil on sääste 40 korda rohkem, mis tähendab, et Eestis oleks ta miljonär. Meie inimeste säästude suhe SKPsse jääb 30 protsendi kanti, ELi keskmine on 226 protsenti.

Hea õpetuse rikkuse mõõtmiseks pakub meile viis, kuidas mõõdetakse vaesust. Nimelt eristavad mitmed teadlased kahte liiki vaesust: sissetuleku- ja ilmajäetusvaesust. See tähendab, et inimese varanduslikku seisundit ei näita ainult tema sissetulek, vaid ka see, mis talle kuulub ja mis oludes ta elab. Eestis on palju inimesi, kes oma palgaga toime peaksid tulema, kuid kellel puudub võimalus osta endale katki läinud pesumasina asemele uus või remontida katust. Rikkusega on sama lugu — kuusissetulekust enam räägib summa, mille oled suutnud kõrvale, või, veel parem, raha kasvatama panna.

Äripäev pooldab säästmist ning investeerimist. Kuid meenutame, et Eesti elanike kulutuste struktuur erineb paratamatult näiteks soomlastest. Soomes on iseseisva riigina saanud säästa mitu põlvkonda, meil sai teoreetiline säästmine võimalikuks alles kümme aastat tagasi. Meie nö jooksvad kulutused on hoopis suuremad. Nii enamikul eesti kui soome majapidamistel on olemas pesumasin ja värviteler. Kuid kui nõudepesumasin ja koduarvuti on Soomes pooltel leibkondadel, siis Eestis on arvuti viiendikul ning nõudepesumasin vaid 2 protsendil. Auto on Soomes 70 protsendil, meil 40 protsendil majapidamistest. See tähendab, et meie peame alles mitmeid vajadusi rahuldama. Erinevad on ka kulutused toidule: kui soome perel kulus 2002. aastal toidule 13 protsenti sissetulekust, siis meil üle 30 protsendi. Eluasemelaenud on meile prioriteediks, sest me peame oma eluasemefondi alles üles ehitama.

Äripäeva meelest on see tõestuseks, et Eesti poliitika peab soodustama säästmist ja isikliku vara kogumist. Õige valik oli säästmist soodustav pensionireform. Läbi tuleb viia ka tulumaksureform, mis jätab inimestele rohkem raha kätte. Tuleb mõista, et meie rikkad on Lääne-Euroopas vaesed.