Üle 7000 aasta leiba

Leivaküpsetamise alguseks loetakse aastat 5000 eKr. Esimesi leibu oleks küllalt raske tänastega võrrelda, sest nende valmistamiseks kasutati kogu taime maapealset osa: lisaks teradele ohteid, sõklaid, kõrrepuru. Leivas leidus ka liiva, mida lisati teradele nende paremaks jahvatamiseks.

Leiva “küpsetamiskogemus” tekkis juhuslikult. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine: õue jäetud jahu segunes vihmaveega ja esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru keetma. Kui pudrupott üle ajas, küpsesid kuumadel kividel tahked kakukesed. Soojalt maitsesid nad hästi, kuid jahtudes muutusid kivikõvaks.

Õigele leivategemisele pandi alus, kui õpiti tainast hapendama ja saadi kohev küpsetis, mis püsis pehme ka pärast jahtumist. Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine.

Paljudel eri rahvastel on oma kindlalt juurdunud leib, kuid neid ühendab see, et nad on saadud teraviljast. Siit ka põhjendus, miks antiikajal oli teraviljal väga oluline tähtsus. Jahu ei ole minetanud oma tähtsust Euroopa rahvaste toidulaual tänaseni. Rohkem leiba kasutavates piirkondades on leiva osatähtsus päevases toiduratsioonis tõusnud vahel isegi 30-50%-ni.

Miks siis ikkagi leib oli, on ja jääb eestlase lauale

Teraviljaga peaks inimene saama ca 15% päevasest toidukogusest, millega on võimalik katta umbes kolmandik vajalikust toiduenergiast (st ca pool kogu süsivesikutega saadavast energiast, mis omakorda moodustab 52-60% kogu toiduenergiast). Selle energia saamiseks oleks vaja süüa ca 200 g teraviljatooteid.

Leiba ja teisi teraviljatooteid peetakse südamesõbralikeks toiduaineteks, sest nad aitavad organismi kolesteroolitaset alandada. Mineraalainetest on leivas märkimisväärselt fosforit, rauda, magneesiumi ja tsinki. Täisteraleib on just selleks toiduaineks, mis sisaldab palju erinevaid B-grupi vitamiine.

Allikas: eestitoit.ee