Tulge ja varastage vilja

Viimane nädal on ministrid, kõrged riigiametnikud ja poliitikud esinenud imestus-ja ahastushüüetega teemal “Kuidas küll sai võimalikuks riigi reservvilja vargus?”. Tegelikult aga oli vaid aja küsimus, millal viljasalve-semjonovid reservvilja pihta panevad. Riik jättis viljavarastele salve ukse piltlikult öeldes pärani lahti.

Riigi teravilja julgeolekuvaru eest vastutab põllumajandusministeerium, kes on vilja ostu-müügi ja ladustamise küsimused delegeerinud enda omanduses ASile Eesti Viljasalv. Viimane ostab põllumeestelt teravilja riigireservi kokku ning annab vilja omakorda edasi lepingute alusel hoiule erafirmadesse. Kui palju vilja reservi ostetakse ning millistes erafirmades kui palju hoitakse, on riigireservi seaduse alusel salastatud.

Viljakuhi eest ja tagant

Eesti Viljasalv eesotsas eelmise nädala lõpuni ametis püsinud Ago Sootsiga kontrollis vilja olemasolu salvedes korra aastas. Pärast eelmisel aastal toimunud skandaali Jõgeva Viljahoidlaga (ettevõtte pankrot ning reservvilja kadumine) käivad Riigi Viljasalve mehed erafirmade viljasalvesid vaatamas kaks korda aastas. Kontroll või inventuur ise on muidugi vaid teoreetiline ning paberil. Kümneid aastaid viljaäris olnud Ago Soots “ei näe”, et viljapunker on tühi ega saa aru ka sellest, kui punkri vahelael on vilja vaid mõnikümmend sentimeetrit. Või vaatavad kontrollijad ühte viljakuhja mitmelt poolt, nentides, et on ikka palju vilja küll.

Siinkohal hõõrub viljasalve-semjonov juba heast meelest käsi. Kui “kontroll” salastatud viljareservi üle toimub vaid korra või paar aastas, siis miks mitte vahepealsel ajal viljaga natuke raha teha? Viljahindades orienteeruv, mänguri soont ja riskijulgust omav ärimees võib kontrollreidide vahelisel ajal päris kenakese rahasumma kokku ajada. Lisaks summale, mida riik vilja hoidmise eest erafirmadele maksab.

Ent kuidas saada viljasalve-semjonoviks? Võtmeküsimus siin on sidemed ja võime mõelda ebatraditsiooniliselt. Viljaäri, eriti aga riigireserviga toimuv, on nimelt valdkond, kus käibivad teised reeglid kui tavalises majandustegevuses. Kui “normaalses” äris korraldatakse teenuse ostmiseks konkurss või riigihange, siis Eesti Viljasalv pole kunagi pidanud vajalikuks selliste asjade peale aega raisata. “Viljahoidlaid on ju nii vähe,” kõlab Eesti Viljasalve lahti lastud juhi Ago Sootsi põhjendus sellisele käitumisele. Konkursi kaudu leitud ettevõtete asemel on vilja hoidjateks juba 10 aastat endised riiklikud viljaelevaatorid. Aeg-ajalt pikendab Eesti Viljasalv nendega lepinguid ning siin ei loe isegi see, kui mõne hoiustaja äriseis vahepeal oluliselt halvenenud on. Ainus tingimus riigireservi vilja hoiustavale ettevõttele on see, et firma peab olema usaldusväärne.

Sõnast usaldusväärne on Eesti Viljasalvel samuti ebatraditsiooniline arusaam. Selgub, et Eesti Viljasalve arvates võib usaldusväärne firma vabalt olla majandusraskustes, aastaid auditeerimata, riigivõlglane, äriseadustikule mittevastava omakapitali suurusega. Nii ei tekkinud Ago Sootsil veel eelmiselgi aastal küsimust, kas on ikka mõistlik tegu riigi vilja ladustada sügavas kahjumis ning juba aastaid miinuses omakapitaliga Jõgeva Viljahoidlas. Ootuspäraselt varastati Jõgevalt ära osa viljast. Tõsi, kogus oli Rakvere Viljasalvest pihta pandud 13 000 tonniga võrreldes mikroskoopiline — vaid 450 tonni.

Kui normaalses äris nõutakse tehingu osapooltelt garantiisid, siis Eesti Viljasalv pole säärastele asjadele tähelepanu pööranud. Rakvere suurvargus oleks tõenäoliselt jäänud olemata, kui Eesti Viljasalv oleks ettevõtte juhtidel enne reservvilja hoiule andmist palunud esitada pangagarantii hoiustatava vilja väärtuses. Sellise garantii olemasolul poleks viljasalve-semjonovitel pähegi tulnud hakata viljaga hangeldama, sest sisuliselt oleks nad varastanud enda tagant. Ka mõiste kindlustamine on Eesti Viljasalve inimestele tundmata. Nagu ütleb Eesti Viljasalve kommertsosakonna juht Kaupo Kontkar trafaretselt, pole vilja kindlustamiseks raha.

Avalik konkurss puudub

Olles ajakirjanikuna mitmete aastate jooksul näinud skandaalide algust, küpsemist ja lõppu, julgen ka praeguse viljaskandaali puhul ennustada, et see lugu ei jõua tõeliste süüdlaste väljaselgitamise ja karistamiseni ega ka viljareservi hoidmise süsteemi muutmiseni. Jah, varguse omaks võtnud Rakvere Viljasalve juhid saavad ilmselt karistada. Kas lugu tehakse meeldejäävaks ka Eesti Viljasalve eksjuhile Ago Sootsile — mehele, kes aastate jooksul lõi soodsa pinnase viljavarguseks — väheusutav. Eesti Viljasalve lahti lastud nõukogu esimees Andres Varik ning tagasiastunud põllumajandusminister Tiit Tammsaar jätkavad tublide rahvaesindajatena tööd riigikogus.

Eesti Viljasalve uuendatud nõukogu juhib põllumees Märt Riisenberg ning uus liige ettevõtte nõukogus on Arvi Tupits. Mees, keda teatakse kui Andres Variku paremat kätt. Avalikku konkurssi Eesti Viljasalvele uue tegevjuhi leidmiseks ei korraldata, selleks polevat aega. Või siis kardetakse, et “uus luud” avastab midagi veel valgustkartvamat kui Rakvere viljavargus.