Ühendatud Eesti printsiip

“Mul on Sulle midagi kingikotis varuks!” teatas punases, keskaegset timukat meenutavas kostüümis habemik. Ja üritas mind sõrmega puskida. Õnneks lahutas meid arvutiekraan ning timuka kauge sugulane oli pelgalt jõuluvana, kes üritas mind Tartu linna kodanikuks hullutada.

Samal õhtul laekus Tartu pressiesindajalt kiri, et linna elanike arv on käesoleva kuuga kasvanud juba 48 inimese võrra. Kokku seisis 8. detsembri seisuga tartlaste registris 99 696 inimühikut. Mina sealhulgas. Järelikult pole mul Tartu rae jõuluvanalt midagi oodata.

Pisihüvesid jahtides võiksin nüüd hoopis Tallinna elanikuks hakata. Saaksin kuu aega tasuta bussisõitu. Aga pole mõtet. Ja mõtet napib ka linnadevahelises sõjas elanike pärast. Koolis kõneldi ühendatud anumate printsiibist. Eesti rahva kohta kehtib sarnane põhimõte. Kui ühte kohta rahvast lisandub, jääb mujal vähemaks. Summa ei kasva, sest iibega on halvasti. Mäng elanike nimel on peaaegu nullsummaline. Linnad võidavad vähe, kaotavad vaid maa-omavalitsused. Neile langeb aina pisem pala üksikisiku tulumaksust. Kohad nimega Vara, Matjama, Koosa — vähem kui tunnise sõidu kaugusel Tartust jätkub ääremaastumine. Hanged, pori, aastaid kruusatamata teed.

Stopp. Näen asjata tonte. Rahvastiku linnadesse klompumisele toimub ka täiesti vastupidine areng. Paari aasta poleks keegi tihanud Vara asulas korteri eest 150 000 krooni küsida. Nüüd küsitakse. Ja korter ise on kolhoosimaja kolmetoaline, mis varem mõnikümmend tuhat maksis. Tartumaa kinnisvaraturul on aduda liikumist — kolkakorterid lähevad hinda, majadest rääkimata. Järelikult on neid kellelegi vaja, järelikult on inimesi, kes suudavad ja tahavad nende eest rohkem kui paarikümmet tuhandet loovutada.

Ühendatud Eesti printsiip toimib. Rahvastik püüab end ühtlaselt jaotada. Las linnad võrgutavad elanikke, demograafia läheb oma rada.