Uhke postipoiss tuleb erakätesse müüa

Teede- ja sideministeerium on otsustanud vähendada posti kojukande dotatsiooni 15 miljonilt kroonilt 7 miljonile ja sellega pälvinud valdava osa trükiajakirjanduse meelepaha.

Eesti Post, kellele dotatsioon laekub, kulutab tema enda väitel sama summa ajalehtede-ajakirjade odavamaks levitamiseks maapiirkondades. Näiteks Äripäeva kojukandmiseks maal on teede- ja sideministeeriumi hinnangul kulunud selle aasta üheksa kuuga 255 000 krooni.

Äripäev on seisukohal, et dotatsioonide vähendamine on õige samm ja Eesti Post tuleb erastada.

Ministeeriumi argument doteerimise lõpetamiseks on, et maapiirkondadesse kojukande dotatsioonid jagunevad valdavalt suurte meediakontsernide vahel. Sotsiaalset ebavõrdsust tekitab asjaolu, et kõik maksumaksjad maksavad solidaarselt dotatsioonid kinni, ehkki kõik ajalehti-ajakirju võib-olla ei telligi. Seega põhjustab kõikide tellijate võrdsuse nõue ebavõrdsust teisel tasandil, maksumaksjate seas.

Eesti Post, nüüd kojukandja seisuses, on ähvardanud kehtestada maapiirkondade kojukandele eritariifid, mis võivad tõsta seitungi kuutellimust kuni 5 krooni võrra, aastas 60 krooni võrra. Maakonnalehtedele ja peamiselt maapiirkondades levivatele lehtedele on see tõsine löök.

Kui ajakirjanduse tellijaid maapiirkondades üldse kuidagi toetada, siis igal juhul mitte läbi teise riigistruktuuri, vaid võimalikult otse. Kahjuks tundub aga maakolgaste vahel pisku raha jagamine lootusetu ülesanne. Teisest küljest on muu elu maal odavam kui linnas, miks ei võiks mõni teenus olla maal kallim?

Dotatsioonide kui näilise õigluse kaotamiseks ja postiteenuste efektiivistamiseks tuleb Eesti Post erastada, kusjuures erastamise põhitingimuseks on ühele trükisele ühtne kojukande hind.

Nii Eesti Postile kui tulevasele erastajale ei tohiks olla uudiseks, et maakolka poekese ees peatuvad nii leiva- kui lihatoodete auto, kalja- ja õlleauto. Need tootjad ei küsi sellest, et maapiirkonda kauba laialivedu on kallim kui supermarketisse terve laadungi mahapanemine. Aga reputatsioon ja kohalolek sunnivad eraettevõtlust pingutama. Kõige selle arvel võidavad tarbijad, antud juhul ajakirjanduse tellijad.

Miks ei saaks postkontori, vallamaja või ka kaupluse ees edaspidigi peatuda postiauto, praktikas kannavad ühe küla elanikud posti niikuinii iseseisvalt edasi. Annab ju mugavaks läinud Eesti Post telegrammidki edasi telefoni teel.

Eesti Posti erastamisega viivitamine on sama arusaamatu kui purjespordikeskuse erastamine. Eesti Postile kui üle-eestilise haardega firmale leiab huvilisi päris kindlasti.