Üleharitud tööotsijad jäävad ukse taha

Mitmed uuringud on näidanud, et Eestis toimub juhtide ületootmine. Seda asjaolu võiks aga nentida ka ilma uuringuteta.

Ühest küljest toodavad ülikoolid erialaspetsialiste, kelle ametinimetusele “juht” külge poogitud, teisalt praktiseeritakse ettevõtetes endiselt palju vertikaalset karjääriplaneerimist, kus spetsialistid juhtideks ülendatakse.

Esimesel juhul on oht, et väljutatakse tööturule põhjendamatult kõrgete ambitsioonidega töösoovijad. Nad ei soovi nö õpipoisist meistriks areneda, vaid tahavad kohe meistri kohta.

Teisel juhul kaotatakse heale spetsialistile juhtimispositsiooniga ametikõrgendust andes ettevõtte jaoks väärtuslik kompetents. Saadakse aga asemele küündimatute juhtimisvõimetega juht.

Juhtimisest, kui ametialasest väljakutsest, on saanud eestlasliku edupüüu elementaarne aksessuaar.

Siit-sealt kostab kõrvu töösoovijate polemiseerimist teemal, olen pikka aega olnud valdkonna spetsialist, tahaks nüüd juhina kätt proovida. Julgemad neist läbivadki innukalt juhtimiskursuseid, õpivad juurde veel üht-teist, aga tööpakkumisi värskete juhiteadmistega tööotsijale on visa tulema.

Kui siis pikka aega pole karjäär ootuspäraselt juhtimiskogemuste mustriga kirjatud saanud, tuleb vanade liistude juurde tagasi pöörduda.

Siin tulevad aga uued käärid — liiga üleharitud. Tööandja esimeseks hirmuks tavaspetsialisti kohale juhiambitsioonidega inimese värbamisel, on suutmatus teda pikemas perspektiivis motiveerida. Pealegi on töötaja, kes pidevalt marjamaa poole piilub ka oluliselt madalama pühendumisvõimega, kui see, kellele töö suureks väljakutseks.

Nii tekibki kurikuulus äraütlemislause: Te olete liiga hea meie pakutavale ametikohale, me otsime tagasihoidlikumate omadustega inimest. Ja ennast innukalt arendanud inimene on nõutu — konkurentsis püsimise eesmärgil arendamine saab hoopis komistuskiviks töö leidmisel — vähemalt nii väikeses riigis, kui seda on Eesti.

Mida siis soovitada?

Tõsistest tegijatest on pidevalt puudus. Juhiks aga igaüks ei sobi ega peagi saama. Kindlama garantii annab see, kui ennast valitud valdkonna siseselt pidevalt arendada. Teine nipp on see, et kui suuremat sorti õpijanu ka tabab, siis CV-sse 25-realist täiendkoolituse loetelu märkida pole mõtet. Ikka need olulisemad, mis konkreetse kandideerimisega seotud.