Valitsus lüpsab maaomanikku
Rahandusministeerium võib ju igal aastal koostada uue eelnõu, kuid head, üheselt mõistetavalt, kõiki maaomanikke õiglaselt kohtlevat seadust sellest ei saa. Sellest annab tunnistust järjest suurenev erandite hulk. Ka praegune eelnõu sisaldab rohkem erandeid kui kehtiv seadus, näiteks on pikenenud maksusoodustuse saajate nimekiri.
Põhjus on selles, et maamaks ise ei ole õiglane — see on seatud omandile , mis on kord juba välja ostetud. Veel enam — maamaksu maksab omanik juba uue väärtuse järgi ja selle suurendamises on olnud omaniku enda käsi suuresti mängus — on rajatud näiteks kommunikatsioonid, istutatud uus mets. Maamaksu tasudes maksab maaomanik selle teistkordselt kinni. Seega valitsus sisuliselt lüpsab maaomanikke.
Maamaks on muutunud relvaks poliitikute käes ja see haaratakse viimaseil aastail vähemalt kord aastas, tavaliselt siis, kui omavalitsused oma eelarveid koostavad.
Seekordne maksukergitamise plaan on üleriigiline aktsioon. Ja seekord ei põhjenda maksutõusu ideoloogid oma kava tavaliste ettekäänetega — ei vajadusega elavdada maamüüki, võidelda spekulantide ja rahapesijate vastu ega sooviga takistada maamüüki välismaalastele. Nad ei põhjenda seda üldse, vaid kiidavad ühetaolise maksumäära eeliseid ja seda, et omavalitsused saavad raha juurde.
Tegelik põhjus aga on niigi selge — tulumaksureform kärbib omavalitsuste tulubaasi ja rahandusministeerium otsib paaniliselt allikaid, mille arvelt tekkivaid auke omavalitsuste eelarvetes täita. Ja mitte ainult — Eesti kogueelarve sisaldab ka omavalitsuste eelarveid, välisabi jne. Seega on suuremat maamaksu — nagu ka näiteks töötukassa raha — vaja riigieelarve tasakaalu näitamiseks.
Rääkigu rahandusministrid palju tahes tulupõhisest riigieelarvest, tegelikkuses on riigieelarve koostamise põhimõte endiselt pahupidine — enne kulud, siis tulud.
Kahju, et ka see koalitsioon jätkab raha ühest taskust teise tõstmise poliitikat — sellest ei võida ei inimesed, ei omavalitsused ja riigi võit on näiline, eelarve on tasakaalus vaid paberil. Tõsi, maksukogujate töö otsa ei saa. Ülejäänud aga saavad veel ühe põhjuse, et sarjata valitsust ja Toompead.
Võtame selle poliitrelva valitsejailt käest. Lõpeb pidev hämamine ja maaomanike, enamiku elanike iga-aastane kollitamine maamaksu kergitamisega. Eetiliselt puhtamaks muutub kinnisvaraarendus — lõpeb peitusemäng maa sihtotstarbega. Kohtukulud jäävad väiksemaks, samuti väheneb kohtute töökoormus.
Maa müüki varakatele välismaalastele maamaksu kergitamine ei takista — nende jaoks jääb meie maamaks peenrahaks ka pärast maksumäära tõusu. Maaga äritsejaist ei saa me aga lahti ei maksuga ega ilma maksuta.
Aga mida siis ikkagi teha omavalitsuste tulubaasiga? Kaob maamaks — jääb veel suurem auk, kokku umbes pool miljardit krooni aastas.
Lahendust teab valitsus hästi — see haldusreform, ja seejuures peab kogu füüsilise isiku tulumaks laekuma kohalikesse eelarvetesse. Ebapopulaarseid otsuseid tulebki teha siis, kui maine on juba nii madalal, et madalamale pole enam võimalik kukkuda. Kui aga paarkümmend omavalitsust pärast reformi paremini elama hakkavad, võib valitsuse maine isegi paraneda.
