Retsept õnnelikuks eluks: piisaval hulgal erinevaid ja meeldivaid tegevusi
Kui palju me töötame? Kas seda on liiga palju? Kui on tunne, et oled 24/7 tööl, sest su töö iseloom on selline. Kas oskame end vahel ka „tühjaks“ laadida? Loomeinimeste, iseendale tööandjate ja ka teiste üdini tööle pühendunute probleemidele otsisid Loov Eesti Arvamusfestivali arutelul „Kas surnuks töötamine on paratamatus?“ Märt Treieri juhtimisel lahendusi kliiniline psühholoog Katri-Evelin Kalaus, teleprodutsent Triin Luhats, loovuskoolitaja Indrek Maripuu ja visionäär Linnar Viik.
Tööd ja elu ei saa enam tänapäeval vastandada, kõik on omavahel läbi põimunud. „Kui teed oma tööd vastumeelselt, siis sul ongi probleem,“ tõdes Linnar Viik. Samas on palju inimesi, kellele oma töö meeldib niivõrd, et unustatakse üldse aeg. „Loovatel aladel pole kellast-kellani sama asja tegemist. Loovisiku jaoks on tundidesse normeeritud töö kõige hirmsam asi,“ rõhutas ta. Loovusel on aga töös väga oluline roll: maailm muutub kiiresti ja rutiinsed töökohad kaovad. Tehnoloogia areng mõjutab inimeste tööelu uskumatult palju. „Me kõik töötame kümne aasta pärast, kuid sellistel töökohtadel, mida praegu ei oska ette kujutadagi. 50% inimeste töö sisu ja vorm muutub. Ja kuna me ei tea, mis tuleb, siis ei saa me selleks ka valmistuda,“ vaatas ta tulevikku.
„Mõnele inimesele meeldibki asju teha ja seda väga pikalt. Loomeinimesed arvavad, et nad peavad kogu aeg mõtlema oma tööst – usutakse, et oma töö peale mõtlemine on kasulik, kuid pikemas perspektiivis pole see mitte. Unustatakse, et mõõdukus on asjade mõõt ja mingiks ajaks peab mõtted rahule jätma. Milline mõte meile pähe tuleb, seda me kontrollida ei saa, saame otsustada, mida me selle mõttega peale hakkame. Vägisi mõtte ära ajamine on nagu palli põrgatamine – mida kõvemini lööd, seda kõrgemale põrkab. Psühholoogid õpetavadki tehnikaid, kuidas oma mõtted rahule jätta,“ kommenteeris Katri-Evelin Kalaus.
Kui loovisikud aga oma mõtted rahule jätavad, mis saab siis loomepalangust? „Ega loominguline töö niiväga ei kurnagi, peamiselt häirivad ikka kõrvaltegevused ja olmemured,“ viitas Triin Luhats. Ka Linnar Viik kinnitas, et rutiinne tegevus sööb talenti. Samas ei saa ju maksuametile soovitada seadustesse sisse kirjutada, et „see ju kunstiinimene, see ei peagi maksma, naersid panelistid. Siinkohal oleks abiks koostöö ja mitme väikese ettevõtte peale võetud agendid, raamatupidajad, tehnilised töötajad jms.
Määramatus ja hirm oma tuleviku pärast käivad iseendale tööandja jaoks käsikäes. Raske on võtta puhkust – kas tulen majanduslikult toime, kas mind pärast ka vajatakse? „Loomeinimesele on väga oluline tähelepanu ja tunnustus – nad soovivad, et publik neid armastaks,“ rääkis Triin Luhats. Siit tekib hirm – kui ma olen pikemalt ära, kas ma olen pärast ka populaarne? Rääkimata sellest, et puhkusetasusid sellistel väikeettevõtjatel pole muidu, kui oma finantse pikemat ette planeerides, võimalik saada. Niikuinii on „pool palgast rahas ja pool aplausis,“ viitas Kaarel Irdi kunagistele sõnadele Märt Treier. Ka Katri-Evelin Kalaus oli nõus, et mõned inimesed tajuvad ebamäärasust ohtlikuna ja see võib neile terviseprobleeme, näiteks ärevushäireid kaasa tuua. „Psühholoogi juurde võib tulla ka enne kui häire on välja kujunenud,“ võttis ta hirme maha.
Tundub, et Indrek Maripuu on praeguseks leidnud tasakaalu määramatuse ja korrastatuse vahel. „Esimesel aastal kui, maale oma loovkoolituse mõttega läksin, tabasin end kord keset päeva suusatades mõttelt – mina siin suusatan ja teised on tööl? Järgmisel aastal mõtlesin aga sama mõtet juba positiivselt - näe, mina siin suusatan, teised on tööl!“ rääkis ta. Tihedast töötempost tulenevaid pingeid saab ta maha laadida kohe maja taga metsas ja sellest on suur abi.
Liigne rahulolu pole samuti hea – positiivne rahulolematus viib edasi. „Loovhingele on kerge rahulolematus ja ebamugavustunne vajalik, et oma loominguga uuele tasemele jõuda. Ja tihti nad isegi otsivad seda,“ kinnitas Triin Luhats.
Märt Treier viitas hiljuti läbi viidud töömotivatsiooni uuringule, mille kohaselt Eestis töötab suure õhinaga 15% inimestest, ükskõikseid on 60% ja vastu töötavaid inimesi 25%. Hollandis on need arvud 5%, 85%, 10%. „Heaoluriigid on üldise rahulolu poole teel. Hea, et Eestis saab veel asju korda saata, kuigi ohumärgid on ka juba üleval,“ viitas ta. Seega ei tundu üldise rahulolu saavutamine olevat liiga positiivne eesmärk. „Eesmärk on see, et sa oled tähelepanuga siin ja praegu kohal, jagad oma aega paljude erinevate tegevuste vahel ning ei jää oma mõtetesse kinni, siis oled õnnelik,“ võttis Katri- Evelin Kalaus kokku.
