Ekspert: kas põhiõigused on vaid rikaste pärusmaa? Päring suurfirmale võib anda jahmatava tulemuse

Hiljutine Meta teade on ilmselge viide sellele, et põhiõiguste kaitse tänases digitaalses maailmas on praktikas muutumas tasuliseks hüveks.

The Wall Street Journal teatas hiljaaegu, et Meta plaanib muuta oma sotsiaalmeedia platvormide nagu Instagram ja Facebook kasutamise tasuliseks. Nüüdseks on seda kinnitanud ka Meta ise oma blogis. Sellest tulenevad peavad Euroopa Liidus asuvad kasutajad hakkama maksma ligi 160 eurot aastas, kui nad keelavad oma kontol personaliseeritud turunduse.

Nii Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse kohaselt on igal inimesel õigus eraelu puutumatusele, see õigus hõlmab ka isikuandmete kaitset. Isikuandmete kaitse põhineb reeglil, et isikuandmeid tuleb töödelda õigel viisil ja ainult siis, kui inimene on sellega nõus või seadus seda lubab.

Teatud juhtudel on isikuandmete töötlemine lubatud ainult siis, kui isik on selleks vabatahtlikult nõusoleku andnud. Vabatahtliku nõusoleku puhul kehtib tingimus, et see peab võimaldama isikul otsustada, kas ta soovib oma andmete töötlemisega nõustuda või mitte, ilma et nõusoleku andmata jätmine talle negatiivset mõju avaldaks.

Tasuta lõunaid pole olemas

Täna leiame aga internetiavarustes hulgaliselt veebilehti (sh äppe), mis pakuvad oma sisu pealtnäha tasuta. Lisaks on aina levinumaks saanud veebikeskkondade tasumüürid. Tegemist on lahendusega, mille puhul veebilehe kasutajale antakse valikuvõimalus nõustuda veebilehe küpsiste (ingl k cookies), eelkõige just turunduslike ja kolmandate osapoolte küpsiste, kasutamisega. Alternatiivselt on kasutajal võimalik veebilehe sisu tarbida sümboolse tasu eest.

Küpsiste kaudu kogutakse veebilehe kasutaja isikuandmeid ning seejärel edastatakse kasutajale suunatud reklaami vastavalt tema poolt veebilehtedel tarbitud sisu osas. Näiteks kui soovid osta uue blenderi ning otsingu käigus külastad erinevaid veebikauplusi, siis peagi suunatakse sulle blenderi reklaame igas võrguväljaandes ja sotsiaalmeedia kanalis.

Ka vanasõna ütleb, et tasuta lõunaid pole olemas, ning sama kehtib tegelikult ka internetavaruste „tasuta“ teenuste puhul. Tänase tasuta ligipääsu eest maksad oma andmetega ning eelkõige personaliseeritud reklaami sihtmärgiks saamisega.

Mitmed EL-is isikuandmete kaitse järelevalve eest vastutavad organisatsioonid on asunud seisukohale, et selline küpsiste tasumüüri praktika ei vasta andmekaitse reeglitele (nt Austria, Hispaania, Taani). Samas on ka järelevalve asutusi, kes leiavad, et selline praktika on õigustatud näiteks olukorras, kus justkui seesugune andmetöötlus toimub kogukonna „hüvangu“ nimel. Selline kogukonna „hüvangu“ nimel täidetav eesmärk on praktikas peetud kohaliku ajalehe/ajakirja veebilehe haldamine (DSB vs. Der Strand).

Tänaseks on tasumüüri mudel levinud ajakirjanduslikelt veebilehtedelt ka muudele veebilehtedele ning personaliseeritud turundusest keeldumise korral tuleb keskmiselt tasuda 3,34 eurot kuus, et veebilehte vabalt kasutada. Eestis sellist praktikat (veel) kohanud ei ole, kuid kui Euroopa juhtivad andmekaitseasutused tasumüüride suhtes erandeid teevad, siis ilmselt võime tulevikus kohata sellist praktikat ka Eestis.

Vabatahtlik nõusolek?

Nagu eelpool mainitud, siis peab isikuandmete töötlemise nõusolek vastama kindlatele tingimustele. Tasumüüridega silmitsi seistes nõustub enamus inimestest küpsiste kasutamisega, et jätkata teenuse „tasuta“ tarbimist. Andmekaitse valdkonna eksperdid üle Euroopa leiavad, et selline tasumüüri lahendus ei vasta õigusaktides reguleeritud nõusoleku tingimustele ning tegemist on mõjutamise teel saadud nõusolekuga. Nõusolek ei saa kuidagi vastata vabatahtlikkuse kriteeriumile, kui nõusoleku andmata jätmisel tekib isikul tasu maksmise kohustus. Tasu maksmise kohustus on ilmselgelt isiku suhtes negatiivne tagajärg, olenemata kui suur või väike vastav tasu reaalselt on.

Vabatahtlikkuse printsiibi rikkumiseks peavad praktikud ka asjaolu, et nõusoleku tagajärjel jagatakse (loe: müüakse) isiku andmeid paljudel juhtudel enam kui 300 teenusepakkujale, nende hulgas suured reklaamtehnoloogia korporatsioonid ja andmevahendajad nagu Oracle Advertising, Criteo SA ja Acxiom.

Täiendavalt on uuringute käigust tuvastatud, et tasumüüre kasutavad veebilehed pakuvad oma jälgimisvastast lahendust vaid pealiskaudselt. Nõusoleku kõrval töötlevad sellised veebilehed isikuandmeid alternatiivselt ka õigustatud huvi alusel. Seega kasutaja, kes on keeldunud nõusoleku andmisest ja selle tagajärjel maksab oma põhiõigusliku kaitse eest igakuist tasu, seisab siiski silmitsi olukorraga, kus tema tegelikke soove oma isikuandmete töötlemise käigus ei järgita.

Isikuandmed kui uus valuuta

Euroopa üks tuntumaid andmekaitse aktiviste Max Schrems on öelnud, et põhiõigused ei saa olla müügiks. Muuhulgas tõstatas ta retoorilise küsimuse, et kas me hakkame järgmisena maksma õiguse eest hääletada või sõnavabaduse eest? See tähendaks, et ainult jõukad inimesed saaksid nende (põhi)õiguste nautimisest osa, eriti just ajal, mil paljud inimesed võitlevad ots otsaga kokku tulemise nimel. Sellise isikuandmete töötlemise tasumudeli idee sisseviimine andmekaitse valdkonda on oluline muudatus, mille vastu peaksid võitlema kõik inimesed.

Kes tunnevad, et inimeste jälgimine sotsiaalmeedias või veebikeskkonnas üldiselt neid ei puuduta, võiksid teha Metale päringu oma isikuandmete kohta (Facebook -> Settings & privacy -> Access your information -> download your information) ning uurida Cambridge Analytica kaasust (alustuseks võib vaadata Netflix’ist The Great Hack dokumentaali). Tulemus peaks olema jahmatav igaühele.