„Finantsvabaduse idealiseerimine sai Eestis peamise tõuke tõenäoliselt hiljutisel nullintresside ajastul ehk ajal, mil kinnisvaraturgu saatis megakasv ja laenu oli lihtsam võtta. Paljud ärksad inimesed tajusid ära, et kinnisvaraga oli tänu võimendusefektile kiiresti võimalik jõukust kasvatada. Investeerimisportfellide väärtus kasvas tempokalt ja üürikorterite rendile andmine oli kindel viis tulude kasvatamiseks, mille üüritulust sai kiirelt järgmise korteri osta,“ sõnas Kose.

Kui aktsiaturgude pakutav tootlus on keskmiselt 8% aastas, siis kinnisvarahinnad on viimase 20 aastaga kasvanud üle 300%. Kalle Kose hinnangul sedavõrd suurt kinnisvaraturu kasvu enam suure tõenäosusega ei toimu, mis teeb finantsvabaduse saavutamise sellisel kiirel moel oluliselt keerulisemaks.

Kose sõnul ei ole finantsvabaduseni püüdlemine vale, kuid sel on oma varjuküljed, millest tihtipeale ei räägita. „Finantsvabaduse idealiseerimise toksilisus seisneb selles, et see võib karjäärivalikute algusjärgus olevatele noortele tekitada tugeva soovi ja tahtmise selles suunas liikuma asuda, sealjuures muud olulist unustades. Ühtlasi käib sellega kaasas ohtlik mõttemall, et töö tegemine kui selline on midagi halba,“ ütles ta ning lisas, et kui mis tahes muus tegevuses keskenduda väga kitsalt eesmärgi saavutamisele, siis võivad ka erinevad inimsuhted lähedastega kannatada saada.

„Tegelikkuses eeldab finantsvabaduseni jõudmine väga suures mahus tööd. Lisaks, istudes pidevalt päevas 12 tundi arvuti taga ja tegeledes üksnes raha kokku ajamisega, halveneb füüsiline tervis ning tihti hoitakse kokku ka vaimse tervise arvelt, sest ei lubata endal üldse elu nautida,“ ütles Luminori privaatpanganduse varahaldur.

Inimestele, kes tahavad oma rahalist situatsiooni parandada, kuid ei soovi selle nimel liialt suuri ohverdusi teha, on Kalle Kose sõnul sobivaks teeks finantsmugavus.

Kose selgitas, et finantsmugavus eeldab, et inimesel on talle sobiv ja meeldiv töö, millest tulev sissetulek võimaldab kõikvõimalikke elurõõme nautida. Finantsmugavuse märksõnadeks on rahaline kindlustunne, hea haridus ja keskmisest kõrgem palk ning korralik säästupuhver, mis on keeruliste elusündmuste puhul abiks.

Nii nagu finantsvabaduse poole püüdlevad inimesed soovivad passiivset rahavoogu, siis ka finantsmugavuse suunas liikuvad inimesed peaksid Kalle Kose sõnul investeerima, et tagada endale väärikas pensionipõlv ja minna soovi korral mõned aastad varem pensionile või võtta lihtsalt erinevate tööetappide vahele pikem puhkus.

„Finantsmugavuse puhul on oluline, et mõistlikus koguses raha jääks igakuiselt üle ka säästmiseks. Mida suurem protsent tulust kõrvale suudetakse panna, seda parem. Olulisem on kindel plaan ja regulaarsus, sest tööalase karjääri alguses ei ole ilmselt võimalik nii suurt protsenti kõrvale panna kui hiljem. Samuti tasub töökoha valikul keskenduda sellele, et suurema raha nimel ei valitaks vähem perspektiivikamat tööd,“ märkis Kose.

Kui seni on finantsvabadus ja finantsmugavus käinud justkui ühte jalga, siis Kose sõnul tuleb kaht erinevat eesmärki jahtivatel inimestel elustiilis sisse selge erinevus. Kuna finantsmugavuse eesmärk on selgelt vähem ambitsioonikas, siis on selle arvelt võimalik kohe mõnusamat elu elada. „Finantsmugavus ei suru inimest aastateks 18-ruutmeetrisesse korterisse, hoidma olulisel määral kokku transpordi, toidu, hobide ja vaba aja veetmise arvelt,“ ütles Kose.

„Kokkuvõttes on siiski oluline see, mis on konkreetse inimese õnne definitsioon. Finantsvabaduseni jõudes võid sa olla küll suure eesmärgi täitnud, aga kui suhted ja tervis selle arvelt on kõvasti kannatanud, siis mis see loeb? Raha võib, aga ei pruugi olla esmatähtis õnnelikuna elamiseks, kuna rahaline kindlustunne ei suuda siiski üldjuhul kompenseerida vajakajäämisi teistes peamistes õnnelikuks olemise nurgakivides,“ lisas Luminori varahaldur.