Riigikogulastel läheb eelarvest aru saamine aina raskemaks: kopikate kulutamist põhjendatakse, miljonite kulutamist mitte
Riigikontrolli aastaraport hoiatab, et riigieelarvet kirjutatakse aasta aastalt üha vähem lahti ning riigikogu sisuline võim selle koostamise üle väheneb. Valitsuse võim sestap kasvab.
Üldine trend on riigikogu kontrolliõiguse vähenemise suunas, ja selle aasta suvel vastu võetud uus riigieelarve seadus süvendab probleemi veelgi. Näiteks ei kinnita riigikogu edaspidi enam kulude majanduslikku otstarvet, vaid seda hakkab otsustama vastava valdkonna minister.
Riigieelarve seletuskirja kvaliteet on samuti langenud. Ühelt poolt ei kirjutata selles enam selgelt lahti olulisi kulusid, teisalt tuuakse aga vahel ära mõttetu täpsusega paarisaja euro kulutamine. Näiteks oli siseministeeriumi eelarves viimati selgitatud tulusid summas 140, 1600 ja 2128 eurot. Justiitsministeeriumi osas oli aga selgitatud varude ja põhivara müügi tulu summas 300 eurot.
Samas ei olnud MKMi selgitanud, milliseid finantsvarasid oli plaanis eelarveseadusega eraldatud 32,65 miljoni euro eest soetada. Kuna uue seadusega esitatakse detailne info just seletuskirjas, peaks selle kvaliteet hoopiski tõusma, mitte langema. Samuti peab sealt konkreetselt selguma, kes raha kasutamise eest vastutab.
2020. aastast läheb eelarve veelgi segasemaks
2020. aastast kavatseb riik üle minna nö "tegevuspõhisele" eelarvele. See tähendaks, et eelarve detailsust vähendataks oluliselt - kulusid enam eraldi välja ei toodaks, vaid määrataks kokkuvõtlikult "tulemusvaldkondade" tulud-kulud. Rahandusministeeriumi arvates võimaldaks see anda ülevaate, kui palju raha kulub konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. On aga kahtlane, kas nii ka päriselt läheb.
Nimelt koostati haridus- ja teadusministeeriumis juba eelmisel aastal eelarve tegevuspõhiselt. See pidi andma rohkem kasulikku infot, mille põhjal teha juhtimisotsuseid. Tegelikult aga nii ei läinud, samuti suurenes ministeeriumi ametnike töökoormus. Rahandusministeerium aga leiab endiselt, et plaaniga tuleb riiklikult edasi minna.
Teine probleem tegevuspõhise eelarvega on see, et see vähendab jällegi riigikogu võimu - valitsus otsustab ise, millised on "tulemusvaldkonnad", ning saab neid omal äranägemisel ümber kujundada.
Viimaks tõstatub veel üks probleem - kuidas võrrelda sisuliselt uue ja vana metoodika alusel koostatud riigieelarveid? Tundub ehk raamatupidamislik küsimus, kuid see on sisuline probleem. Niigi on riigikogulastel suuri raskusi tehniliselt keeruka eelarve mõistmisega.
Rahandusministeerium: tegevuspõhine eelarve seab esikohale kodanikele pakutava väärtuse ja valitsuse seatud eesmärkide rahastamise
Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja asetäitja Karl-Erik Tenderi sõnul ontegevuspõhise eelarve eesmärk anda nii seadusandjale kui ka avalikkusele parem ülevaade, milline riigi tegevus või teenus kui palju maksab. "Nii on hõlpsam on hinnata juhtimisotsuste tagajärgi ja seda, kas need vastavad kavandatud ootustele. Soovime näidata raha kasutamise arusaadavaid tagajärgi ja anda võimaluse riigi finantsjuhtimises seada sisulisi eesmärke raha kasutamise tulemustele," ütles ta.
"Senine majanduslikule sisule keskenduv riigieelarve kirjeldab, millist liiki kaupu riik ostab – kas palkab inimesi, ostab kaupu või annab raha edasi. Läbipaistmatuks jääb, millist väärtust ostetud kaupadega kodanikele luuakse. Tegevuspõhine eelarve seab esikohale kodanikele pakutava väärtuse ja valitsuse seatud eesmärkide rahastamise. See võimaldab sisulisemat eelarvearutelu – keskendumist valikutele, milliste teenuste osutamine ja eesmärkide saavutamine on esmatähtis ja millised käivad ületavad meie tegelikke võimalusi," ütles Tender.
"Tegevuspõhine riigieelarve on vahend asjade ning hinna sidumiseks riigi finantsjuhtimises, mitte eesmärk iseeneses. Majandusliku sisu põhine riigieelarve selgitab hästi, millistele sisenditele raha kulub, kuid palju pealiskaudsemalt, mida iga kulutatud euro eest Eesti inimestele pakutakse. Samas on riigil rida arengukavasid, mis kirjeldavad tegevusi, millega tahetakse inimestele pakkuda paremat tervist, haridust, suuremat turvalisust. Käimas on avalike teenuste kaardistamine, mis kirjeldavad põhjalikult väärtusi, mida riigi tegevusega soovitakse ühiskonnale pakkuda. Kuid nende tegevuste ja teenuste taga kas puuduvad rahasummad või ei ole need arvud seotud arusaadaval viisil eelarve ja raamatupidamisandmetega. Lühidalt: me teame, milline on eelarvekulude majanduslik sisu kontoplaanis, kuid ei tea, milline on enamiku avalike teenuste osutamise hind kodanikele," ütles ta.
Tenderi sõnul on muudatusi valmistatud ette aastaid: riigikogu võttis 2013. aastal vastu uue riigieelarve koostamist suunava seaduse, 2016. aasta riigieelarves on esimese valitsemisalana haridus- ja teadusministeeriumi eelarve tegevuspõhine ja 2018. aastast alates sotsiaalministeeriumi eelarve. 2017. aasta riigieelarve koostati tekkepõhise arvestuspõhimõtte kohaselt. "Nende sammude lõppeesmärk on jõuda riigi finantsjuhtimises olukorrani, kus eelarve koostamisel on selge, kui palju riik igale valdkonnale, tegevusele ja teenusele raha eraldab. Ülemineku lõpptähtajaks on valitsus seadnud aasta 2020, mis tagab järgmise ELi rahastamisperioodi eel tegevuspõhise eelarve vaate olemasolu kogu valitsuse tegevuse ulatuses."
