Savisaare turumajanduse vastasus ja riigikapitalismi idealiseerimine on üldtuntud. Eesti heaolu kasv 90-ndate alguse tasemelt 15% SKP per capita Euroopa keskmisele tasemele 70% SKP per capita on toimunud tänu turumajandusele ja demokraatiale.

Kapital liikus Eestisse nähes võimalust püüda väärtust läbi Eesti konvergentsi Euroopa Liiduga, toetatuna 90-ndatel loodud kuvandile Eestist kui avatud majandusega liberaalsest ja edumeelsest ühiskonnast. Selle kuvandi teket toetasid nii radikaalne privatiseerimine, madalad proportsionaalsed maksud, tasakaalus eelarvepoliitika kui ka konservatiivne rahapoliitika.

Kõik see, mille vastu Savisaar on aastaid sõdinud. Aga isegi see kriis, mis kindlasti nõuab Eesti riigi seniste arengualuste ümbervaatamist, ei too endaga kaasa Savisaare idealiseeritavat talongi-Eestit. Tulusid ümberjaotav riigikeskne poliitika ei ole lahendus Eesti jaoks saavutamaks uut heaolu kasvu.

Vastupidi - lahendus tuleb hoopis läbi veelgi suurema avatuse kapitali, tööjõu ja teadmiste liikumisele nii Eestisse kui Eestist välja.

Eesti saab olla edukas vaid avatuna, me oleme liiga väikesed ja rahvastik liiga vana, et saaksime maksta tänase ebaefektiivsuse tulevaste põlvede arvelt kinni. Uus töölepinguseadus aitab ühiskonna suurema efektiivsuse saavutamisele kaasa, aidates hoida ja luua töökohti, ning on selle läbi nii tööandjate kui töötajate huvides.