Rakvere lihakombinaadi ehitusplatsilt sai alguse Toomas Lumani firma Nordecon ja suur osa praegusest betoontoodete tööstusest. Seal ristusid ka Indrek Toome, Alvar Ildi ja Soome ettevõtja Ilpo Kokkila teed, mis kulmineerus hiljem Viru hotelli ostmisega.
Selles kõiges oli oma ühendav roll kanda Jaan Kabinil, kes kutsus Toomas Lumani tollase ühisettevõtte SRV Eesti Ehitus etteotsa. Rakvere Lihakombinaadi puhastusseadmete ehitamiseks loodigi ühisfirma SRV Eesti Ehitus. Samuti tõi Jaan Kabin "ehitusplatsile" veel ka Egon Matsi ja Mait Schmidti.
Jaan Kabin töötas tollal EKE Investi büroos ning 1992. aasta juunis sai temast Tiit Vähi valituses ehitusminister, kes vastavat ministeeriumit ei pidanud vajalikuks.

2 olulist Toomast ehitusmaastikul

Toomas Annus ja Toomas Luman.

Egon Matsist sai Rakvere lihakombinaadi ehitusdirektor ja Toomas Lumanile usaldati Rakvere puhastusseadmete ehitus. Jaan Kabin meelitas Toomas Lumani ära tollasest firmast Karjala Ehitusest. Viimasesse otsis Toomas Luman enda asemele uue mehe, kelleks sai ei keegi muu, kui Toomas Annus.
1990. aasta novembris ostis Toomas Annus koos töötajatega ära Karjala Ehituse, mis oli saanud juba uue nime EKE MRK, mille baasil asutatigi tänane suurtegija Merko Ehitus.
Rakvere puhastusseadete ehitus käis põneva skeemiga. Egon Mats meenutab seda raamatus nii: „Lihakombinaadi puhastusseadmeteks oli lepingus raha, aga mitte selles mahus, mida nõuaks tervele linnale uute puhastusseadmete ehitus. Siis mõeldigi välja ühisettevõte SRV Eesti Ehitus, mis tegi soomlastele ehituse allhanget valuuta eest, aga ise üritas ehitada rubladega makstes. 1990. aasta kevadeks oligi kõik valmis.“

Eestlastest said Kokkila äripartnerid

Vahepeal oli aga saabunud Eestis aktiivne aktsiaseltside tegemise aeg ning vähegi tegijad mehed soovisid ka ärides osaleda. Nii sai Toomas Lumanist, Egon Matsist ja Jaan Kabinist Ilpo Kokkila äripartnerid. Peagi selgus, et kui sul on ehitusfirma, siis on ka vaja betoontooteid. Nii otsustati ehitada Harkusse tehas. Kokkila tahtis rajada sellist tehastikka nagu mujal maailma.
„Soomlased investeerivad, eestlased saavad osaluse optsioonina ehk aktsiad ette, lootuses, et äri õnnestub. Selline oli meil jutt Kokkilaga ennem Harkus asuva E-Betoonelemendi käivitamist. Kokkila tõi Eestisse teadmise, et tähtis on keskenduda sellele, mida oskad,“ meenutab raamatus Jaan Kabin.

Jaan Kabinil oli suur ühendav roll tänaste suurtegijate kokkuviimisel.

Merko võinuks praegu juba Berliinis ehitada

1992. aastal käis suurem erastamise aeg. Kabin sai ehitusministeriks ja meenutab seda järgmiselt: „Veneaegsel kujul ei olnud seda ministeeriumi vaja. See oli hea, et ehitusfirmad ja ehitusmaterjalitööstus sai vabaks lastud, sest asi läks vähemalt käima. Ka EKE süsteem sai likvideeritud. EKE MRK, tulevane Merko Ehitus, müüdi Annusele tagasihoidliku summa eest, vist miljon krooni. Sealt kasvas välja väga kihvt firma, kahju et maadevahetuse-protsessi käigus selle arenguhoog rauges. Muidu nad ehitaksid täna juba Varssavis ja Berliinis,“ arvab Jaan Kabin raamatus.
Piirkondlikud KEKid jagati ka ära, kuid jäi küsimus, mis teha tsentraalse tööstusega. Need ka erastati, osa aktsiatest said KEKid ja nii tekkis EKE Invest, mis sai endale EKE Tehnokeskuse krundi Tornimäel, kuhu kinnisvarabuumi tipus kerkis pilvelõhkuja.
Allikas: „Eesti betoonehituse ajalugu“, In Nomine.