"Kui lähen ameeriklastega läbi rääkima, istub minu vastas mees, kes on saanud PhD Harvardis ja seejärel ärijuhtimise kraadi Stanfordis. Ta liigub kahe valdkonna vahel võrdselt kõrgel tasemel: teadlasega räägib kui teadlane ja ärimehega kui ärimees. Meil, nii Soomes kui ka Eestis, on selliseid inimesi väga vähe, kes on mõlemas sfääris kodus. Eesti biotehnoloogia on heal tasemel, aga kus on need ärimehed ja ärijuhid, kes seda rahaks oskavad pöörata. Ega siin muud lahendust olegi, kui ikka koolitada-koolitada ja veel kord koolitada," ütles Saarma.

"Skype on minu silmis Eesti ärimeeste küündimatuse musternäide: Eestis loodud tehnoloogiaga ei osanud Eesti ärimehed ise midagi peale hakata ja lõpuks võib kogu sellest projektist Eestis saadud tulu võrrelda härrasmeeste laualt üle ääre põrandale langenud palukestega. Süüdi ei ole tehnoloogia väljatöötajad. Kus olid kõvad ärimehed, kes oleksid sellega osanud rahvusvaheliselt äri teha?" küsis teadlane retooriliselt.

Eesti teaduse infrastruktuuri seis on Saarma sõnul radikaalselt paranenud tänu ELi struktuurivahendite toele. "Paljud Eesti laborid näevad välja märksa paremad kui Soome omad. Olgem ainult nutikad ja rakendagem kogu see suurepärane infrastruktuur ja suurepärased teadlased suurepärase alusteaduse ja radikaalse innovatsiooni teenistusse," resümeeris teadlane.

Saarma räägib põnevas intervjuus lisaks pikalt oma teadustööst, mis puudutab neurodegeneratiivseid haigusi ja nende ravi. Ta rõhutab, et innovatsiooni aluseks on alusuuringud, st teadustegevus, mis pole suunatud kitsalt mingi probleemi lahendamise või tehnoloogia väljatöötamisele, vaid on pigem teadlase enda uudishimul baseeruv. Seetõttu teeb Saarmagi oma tööd pigem Soomes, kus säärane suhtumine on levinum.

Ülikool ei pea olema tööstuse rakkes

"25 aastat tagasi ei oleks Eestis sellist (Saarma enda - toim.) projekti otsast lõpuni võimalik olnud läbi viia, aga praegu on küll. Tuleb aga mõista, et ainult väga kvaliteetsed alus­uuringud toovad kaasa radikaalse innovatsiooni, mis loob uusi turge. Võtame või geenitehnoloogia, interneti, kas või praegu oma tähelendu ootava CRISPR/CAS94 tehnoloogia. See ei ole väga tark, et teadusasutused ja ülikoolid peavad tegelema triviaalsustega, seda peab tööstus ise tegema."

Ülikool ei pea Saarma sõnul olema tööstuse rakkes. "Eesti häda on see, et 25 aastaga ei ole märkimisväärselt lisandunud kõrgtehnoloogilist tööstust, aga see ei ole siin süüdistus kellegi aadressil, vaid tõe konstateerimine. Selleks et selline tööstus sünniks, on vaja ärimehi ja ettevõtjaid, kes sellistes kategooriates mõtlevad ja tegutsevad. Ülikoolidele siin etteheiteid teha pole mõtet."

"Tegelikult räägitakse ka Soomes, et kõrgkoolid ei paku piisavalt innovatsiooni, mis oleks rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline. Ma väidan vastupidist: ülikoolidel on pakkuda tohutult läbimurdelist innovatsiooni, kuid ärimehed on nad kas ära uputanud või ära tapnud, põhiliselt ebakompetentsusega tõttu. Toon ühe näite. Oulu ülikoolis loodi kuulsa kollageeni uurija Kari Kivirikko tööde põhjal ettevõte Fibrogen eesmärgiga hakata tootma kollageene. Kollageenide tootmise võimalusi uurides selgus, et protsessi käigus kollageenid modifitseeruvad. Oli tarvis need modifikatsioonid ära koristada," sõnas Saarma.

Kivirikko koos kolleegidega hakkas neid modifikatsioone uurima ja leidis täiesti juhuslikult ühe aine, ühe väikese molekuli, mis toimib nagu EPO (erütropoetiin), tõstes veres punaliblede arvu. "Selle asemel et firmat finantseerida, Soome ärimehed molutasid ja molutasid, kuni ameeriklased võtsid selle firma üle. Mõne kuu pärast müüdi selle ravimikandidaadi õigused Aasia turule, ühele Jaapani firmale 2,6 miljardi euro eest. Kes siin pani põõsasse, kas teadlane või ärimehed? Ma võin tuua veel mitmeid selliseid näiteid. Ei saa ju nõuda, et teadlased peavad olema ka tipptasemel ärimehed," märkis Saarma.