"Tegemist oli lihtsa inimliku eksitusega, mida võib tulla ette igaühel meist. Väljaspool meditsiinivaldkonda ei karistata tahtmatu vea teinud töötajat vabaduse võtmisega. Milleks siis nuhelda sel moel meditsiiniõde?” lausus Nõmper.

“Õiguslikult jääb arusaamatuks kohtu hinnang, et haigla on erandlik koht. Tegu on olulise küsimusega, sest seadus nõuab isiku surma korral erandliku asjaolu olemasolu selleks, et leinav lähedane saaks nõuda mittevaralise kahju hüvitist. Seega oleks Eesti õiguspraktikale kasulik, kui kolmapäevane lahend vaidlustatakse kõigis kohtuastmetes ja ka Riigikohus võtaks seisukoha, kas haigla on õiguslikus mõttes erandlik asjaolu. Samuti vajab täpsustamist, kas mittevaralise kahju hüvitis on päritav olukorras, kus patsient ei tajunudki kahju tekkimist. Võib ju vaielda, et lähedase isiku üleelamised ei sõltu sellest, kus inimene sureb, vaid sellest, kas seda surma pealt nähti,” selgitas advokaat.

“Meditsiinivaldkonnas lasub igal töötajal suur vastutus, kuid sotsiaalministeeriumi eestvõttel oleks vaja tegeleda sellega, et vastutus oleks täpsemalt määratletud. Tänase vastutuskoorma taustal jääb arusaamatuks ministeeriumi plaan liikuda hoopis teises suunas ja juurutada meditsiinis vigadest raporteerimise süsteem. Selline süsteem ei hakka tööle: on vähe tõenäoline, et meditsiinitöötaja hakkab igast probleemsest juhtumist otse ministrit teavitama. See ei aita kaasa probleemide lahendamisele, vaid toob neid juurde: sama hästi võiks bensiinijaamas tikkudega mängida,” nentis Nõmper.