Majandusanalüütik tootlikkusest ja tööjõust: riik ei mõtlegi, kuidas uut putru keeta, vaid kraabib "arengukavadega" aina tühja potipõhja
Mind teeb murelikuks meie muretus põhiküsimustes. Oleme hakanud väga osavalt ära seletama nii lahjat tootlikkust kui rahvastiku vähenemise vähetähtsust, asendades selle tööhõive loosunglike edusammudega. Kuid need on kaks eri asja, üks on igipõline jätkuv laulupidu, teine viimane ohe (või karje). Jah tõesti, tööhõive on aegade parim, kuid kas see on ikka uhkuse asi, kui pudrupott on tühi ja edvistame kõige puhtamaks kraabitud potiga?
Mis aga kõige ärevusttekitavam, Dr Riik ei arutagi selle üle, kuidas uut putru keeta, vaid harjumuslikult koostab „arengukavasid" kuidas kaapida jätkuvalt (tühja) potipõhja. Eneseõigustuslikke teooriaid kaapimise kasulikkuses, lausa tarvilikkusest, on mitmeid. Vanaema Marie naljatles ka, et ega suhkur kohvi magusaks tee, ikka lusika liigutamine. Suhkrut pannakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Vana nali, aga ikka veab suunurga üles. Päriselus ei aja sellise põhjendused naerma, ei saa nõustuda nendega, kelle „arenguplaanid" näevad ette jätkuvalt potipõhja ja lusika jõulisest koostööst viimastest uuretest mingit ressurssi kätte saada.
Murdepunkti vajadus
Just seepärast kostus kuidagi hirmutavalt Dr Riigi innustunud arvamus tööjõu olukorrast, mis kõlas umbes nii, et meid on küll vähem, kuid hõive on megahea, pole probleemi.
Kuid just see ongi probleem, et me asendame kaks ülitõsist probleemi (rahvastiku vähenemise ja madala tootlikkuse) segadusttekitava rõõmuraportiga edukast tööjõu hõlvamisest. See näitab probleemide olemuse mittemõistmist. Laiuti arenemist saab reeglina kasutada vaid korra, siis tuleb minna kas sügavuti või ülestikku. Pole maailma ajaloos esmakordne, et loosungite varjus hägustub seos eesmärgi ja selleks sobivate vahendite vahe. Ja nüüd tundub, et oleme jälle kaotanud järje põhjuse ja tagajärje vahel.
Kui NL küsiti, „Milleks meile lehmad, sest piima saab ju poest?", millise rumaluse loodus kiiresti ära karistas, siis meie poliitinimeste vaste sellele oleks järgmine: „Milleks meile rahvastiku juurdekasv, milleks meile tootlikkuse juurdekasv, kui praegused töötegijad (ka need, kes vaid seina najal püsti seisavad) teevad tööd küll, kuigi tööjõu tootlikkus hõivatu kohta u 72+% EL keskmisest?" Ka selle ülbuse karistab loodus ära. Just tootlikkus on see, mis määrab lõppkokkuvõttes edukuse, mitte üksi hõivatus. Kui Dr Riigi suur plaan on tootlikkuse osas jõuda 2030. aastaks 80%ni EL keskmisest, siis oleme määranud enese igaveseks ajaks jätkusuutmatuteks. Jätkusuutmatus oli kõige positiivsem sõna, mida leidsin selle suurplaani kirjeldamaks.
Ütlete, et me ei suuda paremaid tulemusi saavutada? Mannetu eneseõigustus. Aga kuidas Iirimaa suudab? Mitte ainult suudab, vaid suudab 189,3%. Seega iga samm, mille meie oma 0,72 sussi sahistades liigutame 0,8 sammu poole, astub Iirimaa 2,6 sammu võrra kaugemale. Varsti kaob silmapiiri taha. Püüdmatult. Narr lugu, kuid meie „areng" 0,8 suunas tähendab vaid mahajäämuse põlistamist.
Tühja täis pudrupoti fenomen
Struktuurselt reformimata majandus juba ägab „tööjõuetusest", kuigi hõivatuse suhteline kasv on olnud muljetavaldav. Kui niimoodi sisusse süüvimata vaadata, siis on meie pudrupott pilgeni täis, Illusiooni täispotist loob see, et „aktiivsemalt on tööturul osalenud" vanemaealised, 2008. a võrreldes on 50-74-aastaste arv tööturul suurenenud pea 37 000 inimese võrra. Tühi pott ei toida. Seekord on poti täitnud suuresti „vanemaealised".
Mitmed uurimused on näidanud, et töötuse määr alla 5% muudab väga raskeks kiirete struktuursete muudatuste tegemise majanduses. Kuid just struktuurseid muudatusi meil vaja ongi. Kiireid struktuurseid muudatusi. Me ei saa loota vaid hõivatusele, hõivatust saab kasutada vaid siis kui on kedagi hõivata.
Stoppkaadreid sirvides
Kuid kogu see statistiline tulevärk - noored välja, vanad sisse - see kõik on jälle vaid momentülesvõte. Edasi, vaatame stoppkaadrit nr 2040. Statistikaamet koostas 2014. aastal rahvastikuprognoosi aastani 2040, mille kohaselt väheneb seniste trendide jätkumisel Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra. Tööandjate Keskliidu 2016. aasta analüüsis (lähtudes SA prognoosist) väheneb rahvaarv aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra aastas. Tööealiste inimeste arv väheneb samal ajal keskmiselt 6350 inimese võrra aastas.
Pensioniealiste arv kasvab 3400 inimese võrra aastas, mis tähendab seda, et nad saavad pensioniealiseks ja ... kõik. Lähevad nagu lasteaias üle järgmisesse vanuserühma, kuid peavad samas lasteaias (tööl) edasi käima.
Arvutuste kohaselt peaks välitööjõud aastani 2040 täitma u 5000 töökohta aastas. Selle arvutuse koha pealt pole vaja pahandada, see on vaid aritmeetiline tabel meie võimaluste ja valikute kohta. Me peame seda teadma, siis oskame teha ka valikuid. Kuid selles arvestuses on esindatud vaid töökohtade täitmise vajadus. Välistööjõuga seotud immigrantide arv on tegelikult suurem, sest kui arvestame, et 5000st hõivatust iga kolmas välistöötaja võtaks kaasa elukaaslase ja 2 ülalpeetavat, kes ilmselt esialgu tööle ei asu, siis oleksime reipalt 10 000 piirimail. Midagi pole teha, kvalifitseeritud võõrtöötaja usutavasti tuleks pigem perega.
Tähelepanu: Heaolu ei ei võrdu inimeste arvuga
Enne kui me tulipalavalt tormame olukorda lahendama „sisse-välja mänguga", peaksime vaatama millistele järeldustele on tulnud need kelle moodi me olla tahame ja kes sellise olukorraga enne kokku on puutunud. Siinkohal on paslik süveneda Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine" Lk 244) arutlusse, et ühiskonna heaolu väljendub kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. „Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel - olgu sündide või rände tõttu - ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal."
Me pole osanud ju asju niisuguse nurga alt vaadata? Just.
Esiteks, heaolu seisukohast võib sisseränne suurendada tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Elementaarne. Kuid seegi on esimene aste (miinimumtase ühiskonna heaolu võimalikuks tõusuks), see ei tähenda, et sisseränne suurendab automaatselt ühiskonna heaolu.
Teiseks, heaolu loomise aluseks on tööviljakus ja osalemise määr. Ühiskonna heaolu kasvab vaid siis, kui välistööjõu loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Seega see toimib vaid välistööjõu puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Keskmisest väiksema tööviljakusega ja vähem tööhõives osalejad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Tulemus: ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud, sest sellised sisserändajad tervikuna suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.
Kolmandaks, lihtsalt välistöötajate laialdane kasutamine alla keskmise tööviljakuse ja panuse, ei aita maksta pensione, vähenda ravijärjekordi ega toetusevajajaid. Vastupidi. Neljandaks, levinud väide, et tööjõu arv on heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, on lihtarvutuslik hetkeemotsioon ega arvesta pikemat perspektiivi ega süsteemseid jätkumõjusid. Sellistes arutlustes aetakse segamini töömaht ja tööviljakus. „Keskmise tööviljakusega keskmist palka saava sisserändaja elu jooksul tekkiv kulu ja tulu ei ole suurem ega väiksem kui kohalikul ehk lõppsaldo on null. Seega ei suurenda ta ühiskonna heaolu, vaid tarbib oma tööga loodud tulu täielikult ära. Ainult siis, kui ta suurendab tööviljakust, näiteks ta teeb mõnda haruldast tööd või on kvalifitseeritud insener, on tema panus heaolusse nii suur, et ta ei tarbi seda ise ära, vaid suurendab ühiskonna üldist heaolu." Selles ütluses ongi tõetera, mille poole tuleb püüelda, tööviljakuse ja tööpanuse kasvule, mitte vaid töötajate arvu kasvule.
Auk potis
Ning veel üks tähelepanek. Suurhõivel võib olla ka vägagi ettearvamatuid järelmeid: „Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vast, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks." Kõik see tähendab, et keskendudes vaid hõivele ehk kausi nühkimisele lusikaga, et viimast pudrukübet kätte saada, võime potti augu kulutada. Põhjatust potist saab põhjata pott.
Strateegia: aktiivselt passiivne „tööjõuetusmeede"
Veel on meil võimalus midagigi teha. Mannetu Browni liikumise laadne strateegia (ärme tee midagi, küll asjad ise laabuvad) on jätkusuutmatu. Me ei peaks looma sellist süsteemi, et kui automatiseeritud töökohti on rohkem, siis inimesi ... on vähem. Me loome ju uusi tehnoloogiaid selleks, et inimene saaks rohkem pühenduda millegi mõtestatuma tegemisele, kui passiivne üksluine töö, mitte väljasuremisele.
Inimeste arvu vähendamine strateegilise kavana, et tööde automatiseerimisel ei tekiks tööpuudust on küll uuenduslik maik mann, kuid see pole see mida me Dr Riigilt ootaks. Lootes, et inimeste arvu vähendamine pole mitte teadlik strateegia, et teha ruumi masinatele, peaksime siiski mõtlema sellele, kuidas me oma väheseid inimressursse tõhusalt kasutame, nii et sellest rohkem tulu tõuseks. Selleks pole mitte ükski päev liiga vara, sest see mida me täna ei istuta, seda me 2040 aastal salve korjata ei saa.
Tuleviku loomine I: peaga vastu betooni strateegia?
Tuleviku loomine algab sellest kuidas me oma inimesi motiveerime ja kuhu me oma tööjõudu suuname?
Sõnades ja arengukavades loome me teadmuspõhist, innovaatilist e-riiki, kuid ... elu näitab teist. Suure tõenäosusega saab töötaja oma leiva lähikümnendil lauale ehitussektoris. Arvate, et liialdan? Kui kinnisvara asjatundja teatab, et Tallinnas pole enam ühtegi vaba ehitusmeest, siis pole see kirjanduslik liialdus vaid tõsiasi. Dr Riik uhab ehitussektorisse hagu juurde, alates „riigi üürikorteritest", kuni RB megaehituseni. Kas te kujutate RB tööde ja töötajate mahtu ette? Kui „üürikate" ja noorperede korterite ehitamisele kaasaitamise suudaks tööturg kuidagi absorbeerida, siis mida tähendab 10 aastat massilist RB ehitust? See tähendab 10 aastat massiivset välistööjõu kasutamist (millist, kus kohast?), kes siis 10 aasta pärast ...
Teine võimalus on, et kasutame kohalikku tööjõudu, kuid siis korraldame me tööjõuturul megatsunami, mis pühib ülejäänud turu tööjõust puhtaks.
Tuleviku loomine II: viga, süsteemne viga?
Kuid kuidas siis selle sõnalise etteaste ilusama poolega jääb, et meie eesmärgiks on teadmuspõhine riik, tööviljakuse raju tõus ja innovaatilisus? Näiteid elust enesest. Sõltumatu analüüs tõdes, et siseturvalisuse IKT teenuste sujuvaks tagamiseks oleks järgmise 10 aasta jooksul juurde vaja vähemalt 104,7 miljonit eurot. Ups, sellises valdkonnas nagu sisejulgeoleku IKT on nii suur hinnanguline puudujääk? Aga kui palju teistes Dr Riigi IKT valdkondades on „puudu"? Miljard? Kaks?
Seega asjatundjate arvutuste järgi on valdkond alarahastatud, erinevalt laiuti arengu ehitussuunast. Tõeline alarahastatus tähendab mahajäämust. Georgi Potšeptsov („Propagandasõda 21 sajandil" Hea Lugu 2018 Lk 61) toob välja mahajäämuse astmed: „(...) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogait ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma." Kus meie asetume, kui me õigeaegselt IKT-sse ei investeeri?
Meid on hoiatatud
ÜRO värske prognoosi kohaselt vaevab just Balti riike Euroopa üks suuremaid rahvastikuprobleeme, kus noorem põlvkond lahkub Läände ning kuhu ei taha tulla ka immigrandid. ÜRO hinnangul on piirkond rahvastikukatastroofi äärel (PM 18.04.18). Näiteks Läti elanikkond on vähenenud 1991 a-st vähenenud u 25%, ennustatakse, et 2050. aastaks on Läti kaotanud veel 22% elanikkonnast. Eesti puhul ennustatakse rahvastiku vähenemist 2050. aastaks 13% võrra. Mis peamine, toimub kvalitatiivne nihe, iseäranis kiiresti väheneb neis riikides noorte ja haritute osakaal. Kuigi ÜRO analüüs annab Läti tuleviku kohta üsna sünge pildi, vaatab Läti valitsus (sarnaselt meiegi omale), olukorrale optimistlikult. Kuigi ettevõtted vajaks umbes 3000 IT-tudengit igal aastal juurde, suudab Läti haridussüsteem anda vaid 600 tudengit aastas. Pole nagu optimismiks erilist põhjust.
MeetFranki enam kui 60 000 kasutaja andmetel põhinevast uurimusest ilmnes, et Eesti tööandjad pakuvad IT-sektoris palka kohati lausa mitusada või tuhat eurot rohkem kui Läti ja Leedu firmad. Leeduga on meil suur vahe ka disainerite ja süsteemiadministraatorite osas. Mis aga kogu tööturu seisu iseloomustab, on see, et personalitöötaja-värbaja keskmine palk on Eestis 2626 eurot, Leedus aga lausa 1285 eurot sellest vähem. Värbajad on tõstetud meil maagide tasandile ja õige kah, ega tühja kausi kraapimisest pudru väljavõlumine pole nõrganärviliste töö.
Me pole üksi oma mures, oleme arenenud heaoluriikidele järgi jõudnud ja põeme nüüd nende haigusi tüsistustena, sest meie omad haigused on veel täielikult läbi põdemata. Asjalugu on nii, et kogu Kesk-Euroopa konkureerib tööjõuressursile. Eurostati andmetel tunnistasid 86,6% Ungari tööstusettevõtetest (II kv), et neil on probleeme tööjõu leidmisega, Poolas tunnistas seda muret 49,7%, Tšehhis 43,2% - ja see on kaks korda rohkem kui kaks aastat tagasi.
Selle koha peal jään mõttesse, miks osad on edukad, osad mitte või miks osad edukuse teel ära väsivad. Meie ei suuda? Mida? Miks?
Edu valemiks olla keskkonna loomine mis julgustab majanduse struktuuri muutma ettevõtjatel teadmuspõhiseks, tootes homseid teenuseid vähendades märgatavalt administratiivset sekkumist ja vabastada inimeste loovusesse seotud energia. Eesmärk: tootluse kasvatamine vähemalt 120% EL keskmisest. Esialgu.
