Aasta insener Hugo Olak: inseneri loominguks on stabiilne konstruktsioon



Aasta insener Hugo Olak: inseneri loominguks on stabiilne konstruktsioon
Hugo Olak nendeb, et mõne koha ehitises arvutab ta vahest mitu korda üle ja mõnikord ka siis, kui hoone on juba valmis ehitatud.Erakogu

Aasta Ehitusinsener 2016 tiitliga pärjatud Tartus asuva Kvartali keskuse peakonstruktor Hugo Olak oma töös nii lihtsalt kompromissidele ei lähe, eriti kui asi puudutab kandekonstruktsioonide muutmist või asendamist. Uurime Ehitusinseneride Liidu tunnustuse saanud insenerilt, milline roll on projekteerijal ehitusprotsessi ahelas ning kui suurt vastutust kannab insener oma igapäevatöös.

Kui palju on inseneri töö ajas muutunud?

Ehitusinseneri–konstruktori tööd olen praeguseks teinud juba 24 aastat. Mis on muutunud? Projekteerimisprotsess on muutunud muidugi mahukamaks ja detailsemaks. Oluliselt rohkem kasutatakse erilahendusi ja keerukaid detaile. Sellest tulenevalt tuleb teha ka rohkem arvutusi.
Projekti algstaadiumis tuleb oluliselt rohkem tegeleda erinevate lahenduste ja variantide võrdlusega. Nagu insenerid, nii on ka tellijad ja arendajad aja jooksul õppinud ja omandanud kogemusi. Lihtsalt ütlemisest, et valitud lahendus on õige, enam ei piisa. Tuleb selgitada ja põhjendada tehtud valikuid. On projekte, kus lõplik lahendus sünnibki koostöös arendajaga. Hoone konstruktiivne lahendus sõltub hetke seisust ehitusturul.

Millist rolli tänapäeval insener pikas ehitusahelas täidab?

Arhitektile on insener konsultandiks. On oluline, et inseneri ja arhitekti koostöö algaks juba projekti algstaadiumis, et kohe alguses saaks paika hoone kandeskeem, konstruktsiooni kihtide paksused, põhilised kandeelementide ristlõiked. Oluline on tööprotsessi kaasata ka eriosade insenere, et saaks ära määratud õiged šahtide suurused ja tehniliste kommunikatsioonide kulgemisteed. Nii saab ära hoida suurte muudatuste tegemist hilisemas töös, kuid see suurendab inseneride töömahtu just projekti algstaadiumis.

Loe veel

Seotud lood:

Mis on tänapäevastest hoonetes kõige rohkem muutunud?

Hooned on muutunud nii kandeskeemilt kui tehniliste lahenduste poolest keerukamaks. Kui varasemalt püüdis arhitekt hoida kandeelemendid üksteise peal, siis praegu kipub mõne elumaja näitel olema nii, et kohas, kus ülemistel korrustel on sein või post, on esimesel suur ava.
Lisandunud on uued märksõnad: energiatõhusus ja energiamärgis. Oluliselt rohkem tuleb tegelda hoone ehitusfüüsikaga ning samuti helipidavusega.

Miks inseneri kutse pole nii populaarne kui arhitekti oma? On see nii raske elukutse?

Raske on neid elukutseid omavahel võrrelda, et kas üks eriala on populaarsem kui teine. Arhitekt alustab valgelt lehelt, inseneril on justkui lihtsam, sest temal on arhitekti töö juba ees.
Muidugi on arhitekti töös rohkem loovust ning just arhitekt otsustab, kuidas hoone välja nägema hakkab. Inseneri loominguks on konstruktsioon, mille kandevõime ja stabiilsus on tagatud ja mis võimalikult täpselt vastab arhitekti visioonile.
Miks jätavad ülikoolis pooled noored oma inseneri õpingud pooleli?
Ülikoolist väljalangemise põhjus ei pruugi olla see, et inseneri eriala oleks eriliselt raske, vaid see, et osa inimesi on selle eriala valinud juhuslikult. Esialgu on tahtjaid ja konkurss selle alale väiksem. Olen veendunud, et kes läheb inseneri eriala õppima kindla sooviga saada tulevikus inseneriks, see ka eriala ka lõpetab.

Mida insener peab oskama kõige paremini – arvutada?

Arvutamine on inseneri töö üks osa. Esmalt tuleb leida tehniline lahendus. Seejärel koostada selle põhjal arvutusskeem või mudel ning leida mõjuvad koormused. Arvutusskeemi läbiarvutamisel saadakse sisejõud, mille alusel määratakse kindlaks armatuuri mõõtmed või kontrollitakse valitud ristlõigete sobivust. Kõik see keeruline jutt on seotud arvutamisega ja arvutuste tegemiseks kasutatakse erinevaid tarkvarasid.
Minu arvates on inseneri üks olulisemaid oskusi reaalsusele vastava arvutusskeemi koostamine ja oskus hinnata arvutustega saadud tulemusi. Insener peab oskama hinnata, kas saadud tulemus on reaalne või mitte. Ebareaalne arvutustulemus võib tuleneda veast arvutusskeemi koostamisel või andmete sisestamisel. Kui oluline viga jääb märkamata näiteks sisejõudude leidmisel, võib küll kõik järgnevad arvutused teha korrektselt, kuid tulemuseks on ala- või üledimensioneeritud konstruktsioon.

Teid valiti aasta inseneriks. Mis te arvate, miks?

Sellele küsimusele on mul raske vastata. Valituks osutumine oli minule suur tunnustus ja samas ka ootamatu ja üllatav, sest kandideerijate hulgas oli palju insenere, kes samahästi oleks seda tiitlit väärinud. Valimised on alati mingil määral subjektiivsed ja kindlasti nii mõnigi seda tiitlit väärinud insener jäi üldse konkursile esitamata.

"Aasta Ehitusprojekti" tiitliga pärjatud Kvartali Keskus. Hoone ehitusel tuli minna sügavale maa sisse. Erakogu


Aasta projektiks valiti Tartu Kvartali keskus, mille puhul hinnati selle projekti tehnilist keerukust. Mis tegi selle projekti nii raskeks?

Kõige keerulisemaks selle hoone puhul oli see, et tuli minna sügavale maa sisse. Maapinna kalde tõttu on ühes servas maa-aluseid korruseid kaks ja teises servas kolm. Kõige sügavamas kohas oli süvendi sügavus maapinnast 12 meetrit, mistõttu tuli projekteerida kogu süvendi perimeetrile lõikuvatest puurvaiadest vaisein.
Teiseks probleemiks oli pinnasevesi. Hoone kaks maa-alust korrust jäävad täielikult püsivast pinnasevee tasemest alla poole. Kuna hoone ekspluatatsiooni ajal mingit vee ära pumpamist ei toimu, tuli hoone maa-alune osa projekteerida veetiheda kessoonina ning keldriseinte ja vundamendiplaadi projekteerimisel arvestada veesurve ja üleslükkejõuga 7.0 t/m2.
Keeruline oli ka hoone viimasele korrusele SPA keskuse projekteerimine koos 300 m3 vett mahutava suure ja mitme väiksema basseiniga. Eriosade inseneride jaoks muutis projekti keeruliseks see, et hoonel on palju erinevad funktsioone ja osade ruumide funktsioonid selgusid ehitamise käigus.
Kogu projekteerimise protsessi tegi pingeliseks see et, tööprojekti ning tootejooniste koostamine käis koos ehitamisega. Ainuüksi konstruktsioonide ja tootejooniste projekteerimisega oli tipphetkedel hõivatud 12 inseneri-konstruktorit.

Milline teie projekteeritud hoonetest on endale kõige südamelähedasem?

Tehtud töödest on mulle kõige südamelähedasem Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi rekonstrueerimisprojekt. Ma ise olen selle kooli vilistlane. Seda tööd tehes oli kogu aeg selline tunne nagu tegeleks oma majaga. See oli omamoodi keeruline ja huvitav projekt. Vana koolihoone moodustavad eri aegadel üksteisekülge ehitatud hooned, mille siseõue tuli projekteerida postidele toetuv spordisaal, mis kolmest küljest tuli ühendada olemasolevate hoonetega.
Kui mõni hoone variseb kokku, näiteks Marja või Maxima kaupluste juhtumid, kas suurem osa vastutusest lasub inseneril, kes tegi halba tööd?
Vastutus oma töö ja lahenduste eest on ehitusinseneri töö lahutamatu osa. Sellele, kas kõik on ikka arvesse võetud, mõtlen iga kord, kui mõne joonise või projekti välja annan. On juhtunud ka seda, et mõne koha arvutad veel mitu korda üle ja mõnikord ka siis, kui hoone on juba valmis ehitatud.
Kui insener eksib ja teeb midagi täiesti valesti, mille tulemusena juhtub avarii, siis lasub vastutus muidugi temal. Õnnetused ja avariid juhtuvad siiski mitme ebasobiva asjaolu koosmõjul, kui eksib projekteerija, lisaks ehitatakse midagi valesti ning kui tegelik ekspluatatsiooni olukord ei vasta projekteeritule.

Kui lihtsalt te lähete oma töös kompromissidele, et teeme siin ja seal midagi teisiti, odavamalt ja ümber?

Igasugune kooskõlastuse soovimine projektist erinevale lahendusele tabab projekteerijat tihti ootamatult ja sellega on alati kiire. Kandekonstruktsioonide puhul suhtun ma igasugustesse asendustesse, lihtsustustesse ja ehituse käigus ümberprojekteerimisse väga ettevaatlikult. Nõusolekut ei anna enne, kui olen veendunud, et midagi halvemaks ei muutu. Kõik see kontrollimine võtab aega ja pahatihti tuleb võtta seda järgmise projekti arvelt, mis parasjagu töös on.

Mind on alati huvitanud küsimus, kui palju kõiguvad kõrghooned ja kas hoones viibijad seda ka tunnevad?

Oma kogemuse põhjal saan öelda, et ühe konkreetse 74 m kõrguse ning 18 m laiuse monoliitsest ja monteeritavast raudbetoonist kortermaja, millel on kandvad 8 m sammuga põikseinad ja kandvad välisseinad, ülemise otsa arvutuslik deformatsioon tuule koormusest on 30 mm. Tuulega selle hoone ülemistel korrustel viibides mingit kõikumist tunda küll ei ole.
Koht, kus hoone kõikumine on selgelt tunda, on tuulise ilmaga Tallinna teletorni vaateplatvorm. Kirjanduse põhjal on maapinnast 175 m kõrgusel asuva vaateplatvormi lubatud kõrvalekalle maksimaalse tuule koormuse juures 900 mm.
Kaksiktornide puhul, mis olid 411 m kõrgused ja plaanis 63 x 63 m, oli torni tipu arvutatud deformatsioon tuulekoormusest 280 mm. Tegelik mõõdetud deformatsioon 40 m/s puhuva tuulega oli see aga kolm korda suurem ehk 1,14 m. Selle hoones oli kõikumine kindlasti ka tunda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare