Kuidas toimib seinasisene WC-pott?
Tualettruumi rajamisel kerkib päevakorda küsimus, kas valida põrandale toetuv või seinale kinnitatav WC-pott. Üha enam valitakse viimane. Muide, esimesed seina sisse paigaldatavad loputuskastid toodeti ja paigaldati Šveitsis juba üle poole sajandi tagasi. Esialgu oli sellise rakenduse vastu väga vähe usaldust. Kulus ca 20 aastat enne kui seinasisesed loputuspaagid laiemalt kasutusele võeti.
Põhjuseks on esiteks visuaalselt puhas tulemus. Seinakinnitusega WC-poti puhul on kõik torud ja ühendused silma eest varjatud, näha on vaid WC-pott ise ning loputusplaat. Teine põhjus on hügieen. Seinale kinnitatava WC-potiga tualettruumi on oluliselt lihtsam korras hoida.
Muidugi on tegemist ka ruumisäästliku lahendusega. Loputuspaak asetseb seina sees ja ei võta palju ruumi. On olemas palju erinevaid paigalduslahendusi, mida nutikalt kasutades saab ruumi säästa ja kasulikku lisapinda võita.
Vähem pööratakse tähelepanu sellele, mis asub varjatult seina taga. Aga seal just paiknebki selle süsteemi kõige olulisem osa. Keegi ei taha ette võtta tülikaid lammutus ja ümberehitustöid, kui seinatagune süsteem ei toimi, lekib ja ei kanna piisavalt raskust või pole võimalik leida sobivaid kuluvaid varuosi. Seinasisesed süsteemid on tänapäeval üsna töökindlad, kõik veeühendused tehakse loputuspaagi sees. Kui toru mingil põhjusel lekib, siis jookseb vesi turvaliselt paaki.
Loputuskast kui süsteemi süda
Üldjuhul räägime seinale kinnitatavate WC-pottide puhul seinaraamidest ja seinasisest WC-potist. Korrektne oleks rääkida varjatud paigaldusega loputuspaakidest ja erinevatest integreeritud loputuspaakidega paigalduselementidest, mille abil saab seina kinnitada WC-poti. Koos loputusplaadiga moodustab see tervikliku loputussüsteemi.
Korralik ja töökindel loputuspaak on valmistatud ühes tükis, materjaliks PE plast ja paak on isoleeritud vältimaks kondensaadi teket. Loputuspaake on erineva paksusega: õhuke paak 8 cm ja tavaline 12 cm. Loputuspaagi maht on tänapäeval 7,5 l, mis tagab standartse 3/6 l loputusmahu korral piisava vee ka koheseks järelloputuseks. Vanemat tüüpi loputuspaakide maht on 9 l ja aastaid tagasi olid ka üle 10 l mahuga paagid olemas.
Loputusvee kogust saab muuta loputusklapi seadistamisega järgnevalt: väike loputus 3 l või 4 l, suur loputus 4,5 l , 6 l või 7,5 l. Väiksema loputuskoguse seadistamisel tuleb arvestada võimalusga, et 110 mm läbimõõduga äravoolutorus jääb veekiht liialt madalaks ning tahked osad võivad takerduda horisontaalsetes torustikes ning tekitada ummistusi!
Hooldusava paagi sisemusele juurdepääsuks võib paikneda nii esipinnal kui ka üleval. Kuigi võib tunduda, et kõik loputuspaagid on ühesuguse toimega siis tegelikkuses on paakidel oluline vahe. Loputuspaagi ehitus, kuju ja allavoolutoru disain määravad loputusvee voolukiiruse ja efektiivse puhastusvõime. Vee voolukiirus paagist peaks olema ca 2,5 l/s.
Seina WC-poti paigaldamisel tuleb ette mitmeid erinevaid konstruktsioonilahendusi. Tugeva, monoliitbetoonist või betoonplokkidest seina olemasolul piisab vaid spetsiaalsest krohvialusest loputuspaagist, mille saab süvistatult materjali sisse paigaldada. Pott kinnitatakse otse seina külge. Selline lahendus on väga ruumisäästlik – õhem paak võtab vaid 8 cm ruumi seina sees. Oluline on läbi mõelda kanalisatsiooni äravoolu lahendus! Varjatud loputuspaaki saab kasutada ka põrandale toetuvate ilma loputuspaagita WC-poti korral.
Paigaldussüsteemid on välja töötatud, et tööde teostamine oleks kiire ja tulemuseks oleks kõikidele nõuetele vastav. Paigalduselemendid moodustavad tervikliku süsteemilahenduse, kus lisaks WC-le on ka paigalduselemendid dušitrapi, valamu, bidee, pissuaari ja ka segistite paigaldamiseks. Paigalduselementide valikul lähtutakse seina konstruktsionilahendusest.
Kuidas toimub loputus?
Seinakinnitusega WC-poti loputust saab käivitada kas manuaalselt, elektroonselt, pneumaatiliselt või ka hüdrauliliselt. Manuaalse lülituse korral paikneb loputusplaat otse hooldusava ees ja vajutades loputusplaadi klahvile, kandub surve üle tõukurvarrastele mis kergitavad tõstemehhanismi hoobasid ja loputusklapp avaneb. Selline meetod on kõige levinum ja ka ilmselt kõige töökindlam lahendus.
Elektroonse loputuse korral pole loputusplaati vaja puudutada. Loputuse saab aktiveerida kas käeviipe peale või siis automaatselt infrapunasensori abil. Loputusplaadist antakse signaal elektroonsele tõstemehhanismile mis avab loputusklapi. Elektroonne loputus on kõige hügieenilisem lahendus ja selle lisaeeliseks on automaatse vaheloputuse funktsioon. See on hea lahendus, kui ollakse pikemalt kodus ära ja on oht stagneeruvale tarbeveele või siis ka haisuluku kuivamisele.
Pneumaatilise lülituse korral tekitatakse vajutusnupus suruõhk, mis kantakse läbi pneumovoolikute tõstemehhanismile loputusklapil ja sellega klapp avaneb. Pneumaatilsed loputusnupud on nn kauglülitid. Neid saab paigutada kuni 1,7 m kaugusele. Hea lahendus on näiteks tualettruumi külgseinal paiknev loputuse lüliti.
Kauglülitite korral tuleb kindlasti tagada juurdepääs loputuspaagi hoolduseks. Enamlevinud lahendus on kasutada madalat paigalduselementi ja selle kohal avatavat riiulit mille kaudu on lihtne juurdepääsu tagada. Lisaks saab alati kasutada hooldusava katteplaate mida on nii pinnapealseid kui ka tasapinnaliselt plaaditavaid.
Hüdrauliline loputusmehhanism on kõige kaasaegsem lahendus. Selle käivitamiseks kasutatakse pnemaatilist lülitust, kus loputusplaadi või kauglüliti plaadile vajutades tekitatakse suruõhk, mis liigub pneumovoolikute kaudu servoseadme ventiilini, avades vee juurdepääsu servomehhanismi ja veesurve mõjul avaneb loputusklapp.
