Mida tihedam vaht, seda parem soojapidavus

Polüuretaanvahud on tänapäeval ühed paremad isolatsioonimaterjalid. Lisaks väikesele soojusjuhtivusele on need ka tugevad ehk vastupidavad kokku surumisele ning stabiilsed.

Montaaživahtude puhul on tekkinud mitmeid küsimusi. Näiteks vahtude soojapidavuse kohta.
Materjalide juures on üheks olulisemaks näitajaks soojusjuhtivustegur λ (lambda). See on soojushulk, mis läbib 1 m paksuse 1 m2 suuruse materjali kihi 1 sekundi jooksul, kui pindade temperatuuri vahe on 1 °C (1 K).
Henkeli konsultandi Ahto Lauri sõnul varieerub vahtude soojapidavuse näitaja väga suurtes piirides, keskmine näitaja on 0,035 W/mK. Näiteks valge vahu keskmine lambdaarv on 0,032 W/mK, mis näitab seda, et tihedam vaht on paremate soojapidavuse näitajatega. Ekslikult kiputakse arvama, et mida poorsem on montaaživaht, seda sooja- ja tuulepidavam see on. Ehitusfüüsika tulemused räägivad teist juttu. “Iga suur poor laseb kergemini veeauru ja soojust läbi. Ma pole näinud ühtegi PUR-ehitusplaati suurte aukudega,” ütleb Ahto Laur.
Iga materjali tuleb kasutada ka õiges kohas. 30 mm laiuste avade täitmiseks on soovitav kasutada vähese järelpaisumisega vahte, üle 30 mm laiuste liitekohtade täitmiseks on kõige ökonoomsem kasutada suure saagisega vahte. Suuremate avade täitmiseks, kus hilisemaks krohvimiseks on vaja tugevamat aluspinda, tuleb kasutada tugevaid vahte.
Kas tardunud vaht ka vananeb? Tardunud vaht ei vanane, kui see on kaitstud UV-kiirte, kõrge temperatuuri ning teatud kemikaalide eest. Tahkunud vahu temperatuurikindlus on üldjuhul vahemikus -40 °C kuni +90 °C, lühiajaliselt kuni +120 °C.
Ka säilitamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et ühekomponentseid polüuretaanvahte peab hoidma kuivas ja jahedas ning pudeleid tuleks asetada ülespidi (et ventiil jääks üles). Pudelite horisontaalsel säilitamisel võivad ventiilid kahjustuda.