Tehnilise joonestamise kuldajastu on alles ees
Tehniline joonestamine on justkui kriisis. Täpsemalt selline, mida on kasutatud 80ndatest saati, kui ilmusid esimesed CAD tarkvarapaketid ehk computer-aided design, mis kujutavad endast näiteks toodete, masinate ja pakendite joonestamist arvuti abil.
Tõeline revolutsioon saabus aga 90ndatel, mil hakkasid ilmuma esimesed keerukad 3D-modelleerimist võimaldavad programmid.
Sellised programmid on praegu üldlevinud ja tihtilugu paljude arhitektide esimene ja ainus eelistus, kui asi puudutab millegi disainimist. Selle tulemusena on muutunud aga tavapärase joonestamise olulisus ja kasutamine 21. sajandil küsitavaks. Samas võivad aga kriisid avada uusi uksi ja luua värskeid võimalusi. Teisisõnu võib harjumuspärane joonestamine läbida taassünni.
Joonestamine ja disain pole üks ja seesama
Mis aga ajendab seda taassündi ja kuidas see toimuda võiks? Et saada paremat selgust, mis tehniline joonestamine õigupoolest on, tuleks teha selgeks, millest see koosneb.
Alustuseks tasuks välja tuua, et joonestamine ja disain ei ole samad asjad. Joonestamine ei ole disain, kuid joonestamine tuleneb disainist. Näiteks hoone või mille iganes disain ei saa eksisteerida kui füüsikaline asi. Seda võib kujutleda ka kui platoonilist ideaali ehk miskit, mis eksisteerib meie mittemateriaalses vaimumaailmas ja mis muudetakse läbi joonestamise nähtavaks.
Niisiis, kui arhitekt istub laua taha ja hakkab midagi visandama, siis ta ei loo disaini vaid hoopis muudab oma abstraktse mõtte ehk millegi disaini kõigile nähtavaks.
Joonise ja disaini vahe võib tunduda esialgu ebaloomulik. Sellele vaatamata muutub aga sellest arusaamine lihtsamaks, kui mõistame, et ka kõige keerulisem joonis ei suuda kujutada kõige lihtsamat arhitektuurilist disaini. Täpsemalt seda, kuidas erinevad materjalid omavahel kokku mängivad, milline on suuruste ja ruumalade vahekord, kuidas langeb valgus erinevates ruumides ja milline on seal heli kaja.
Eelnimetatud punktid on aga kõik disaini algosad. Samas saab neid kujutleda joonisel vaid mingis osas ja seetõttu väljendavad nad ka kogu ideed vaid osaliselt. Seetõttu võibki joonestamisprotsessi kujutada kui disaini väljendamist mingis osas.
Kuna tehniline joonestamine ei suuda avaldada kogu objekti disaini, tehakse neid harva eraldi. Tihti kasutatakse mitmeid jooniseid koos, et luua üldnägemus millegi disainist erinevate nurkade alt ja erinevatel skaaladel.
Joonestamine eeldab heade oskustega spetsialisti
Niisiis, joonestamine justkui esindab disaini klientidele, planeerijatele, ehitajatele ja inimestele. Samas toob aga joonestamine disaini esile, näidates disainitud hoone erinevaid nurki ja pisidetaile.
Ajalooliselt tähendab see, et erinevate joonestuste jaoks oli vaja heade oskustega spetsialisti, kes omandas oma oskused läbi pikaajalise harjutamise ja praktika. Esimesed CAD-programmid sisaldasid endast kõiki joonestamiseks vajalikke osi ning muutis ka protsessi lihtsamaks ja kiiremaks.
Tänapäeval on 3D-modelleerimisprogrammide tõttu aga paljud varem kasutuses olnud joonestamisosad ebavajalikud, sest uued programmid muudavad võimalikuks modelleeritavat hoonet mitme erineva nurga alt vaadelda ja seda vajadusel ka muuta.
Ühtpidi võib 3D-modelleerimist vaadelda kui lihtsalt üht viisi joonestamaks hooneid ja on sarnane ajale, mil fotograafia tõrjus käsitsi joonistatud vaated majadest välja.
3D-modelleerimine on aga tekitanud tavade muutuse selles, kuidas arhitektuuri kujutatakse ja disainitakse. Samas kui tavapärane joonestamine tundub iganenud ja 3D-modelleerimine just kui disaini kujutamine, on need fundamentaalselt erinevad asjad. Teisisõnu ei ole 3D-modelleerimine mitte disaini esindamine vaid end ise ilmutav disain.
Allikas: arhitektuuriajakiri dezeen.com
