Eelisaktsia saab ettevõtte dividendide jaotamisel eesõiguse ja ettevõtte likvideerimisel alles jääva vara jaotamisel võlausaldajate järel eelisõiguse lihtakatsia omanike ees, kui ettevõtte põhikirjas ja aktsiate emissiooniprospektis ei ole määratud teisiti. Sageli on eelisaktsial fikseeritud kindel dividend, kuid mitte alati.

Iga ettevõtte puhul on eelisaktsiate tingimused erinevad, mistõttu nende ostu kaaludes tuleb tutvuda konkreetse eelisaktsia tingimustega.

Eelisaktsiad kasutatakse ettevõtete kontrollimiseks, et väiksema kapitaliga kontrollida suuremat hääleõigust ettevõttes. Eriti levinud on lihtaktsiate kõrval eelisaktsiate kasutamine Rootsis.

Võtame näiteks Ericssoni. Ettevõttel on Stockholmi börsil nii A- kui B-aktsiad.

A-aktsia on eelisaktsia, B-aktsia aga lihtakatsia. Ettevõttel on kokku 3,3 miljardit aktsiat, millest A-aktsiaid on vaid 262 miljonit. A-aktsia annab aktsionäride üldkoosolekul 1 hääle, B-aktsia aga 1/10 häält. Ettevõtte kodulehel on kirjas, et mõlema klassi aktsiatel on võrdne õigus ettevõtte varadele ja kasumile.

Eelisaktsiate päevakäibed on tavaliselt lihtaktsitega võrreldes väga väikesed ning aktsiaga tehingut tehes muutuda probleemseks likviidsus.

Ericssoni A-aktsia reedene (02.10.2015) päevakäive oli 2,5 miljonit Rootsi krooni võrreldes lihtaktsia 609,4 miljoni Rootsi krooniga.

Näiteks Wallenbergide suurosalusega Investor AB nimeline ettevõte omas ligi 116 miljonit Ericssoni A-aktsiat ja 59 miljonit B- aktsiat. Kogu aktsiate arvust moodustasid need vaid 5,3%. Ometigi oli tänu suurele arvule A-aktsiatele nende hääleõigus 2014. aastal tervelt 21,5%.

Eelisaktsiate- ja lihtaktsiate hinnad võivad olla erinevad. Tavainvestor peaks endalt küsima, kas tal on tarvis maksta suurema hääleõiguse saamise eest rohkem, kui näiteks dividenditingimused on samad. Kui aga eelisaktsiatel on fikseeritud dividend, siis võiks see aktsia raskematel aegadel käituda lihtsaktsiast stabiilsemalt, kuna tal on mõningane sarnasus võlakirjaga.