„Mis otstarve on krüptorahadel,” küsis ta. „Krüptorahad on võltsimiskindlad ja purunematud nagu Eesti rändrahn. Sellel puudub otstarve.”

Kireva minevikuga koolipingist staarmaakleriks saanud mees märkis, et arvestades olusid, kus regulaatorid tapavad bürokraatiaga panku ja panevad neid mõtlema aktsiamaaklerlusüksuse sulgemisele on vähetõenäoline, et silm pigistatakse kinni keskpankadele konkurentsi pakkuvate krüptorahade tegemisele ja hoomamatutele rahavoogudele.

Viikbergi börsimaailm avanes kui ta oli 15-aastane. Ta ostis Pärnu Kommertspanga aktsiat ja dividendi kättesaamisel selgus, et ta võib rahast suu puhtaks pühkida. Selleks oli vaja omada passi. Järgmisel aastal passiikka jõudes oli pank pankrotis.

Ta soovitas kõigile investoritele kogemust investeerides hävida kogu investeeringuga või investeeringut suurelt kaotades, kuid soovitas mitte riskida kogu rahaga.

„See on hindamatu õppetund,” rääkis ta.

Ta püüdis võtta üle Cibust. Siis luges lehekuulutust, kus pakuti müüa kahte protsenti Pärnu Õlletehase aktsiatest. Lehekuulutus ilmus 2001, ta tegi ülevõtmise 2003 ja müüs õlletehase 2004. aasta sügisel.

Enne seda ostis ta vanadaamidelt notari juures EVPsid ja erastas ettevõtteid.

Ta hoiatas, et börsiettevõtete seas on ka petiseid. Näiteks Tallinna Farmaatsiatehas teatas läbi börsi investoritele, et neil on Moskvas tehas, kuid tegelikult polnud neil seal midagi. Ettevõtte endised juhid on Eestis igati lugupeetud inimesed, USAs saaks nad võib olla juba vanglast välja, meenutas ta 1998. aasta sündmuseid.

Oma kogemustest soovitas ta kriisidele mõeldes, et võimendus tuleb alla saada. Ja kindlasti ei tohi teha, nagu tema tegi ehk anda oma eluase pangale lisatagatiseks, et need väärtpabeririskide suhtes maha rahuneks. Ta lisas, et ega tööle minek pole häbiasi.