Kas kulla sära on tuhmunud? Kullaks peetakse väga erinevaid asju

Varaklassi kulla omanikud peavad kullaks väga erinevaid asju. Aastatuhandeid on rikkuse mõõdikuna kasutatud füüsilist kulda – seda säravat kuldkollast metalli ehete, müntide ja plaatide kujul. Kahte viimast nimetatakse mõningate mööndustega investeerimiskullaks. Ajaloolise väärtusega münte investeerimiskullaks ei loeta, kuigi kollektsionääri käes võib see olla täiesti õigustatult investeering kulda.

Kulda investeerivad ka inimesed, kes metalli ei näe. Nad ostavad börsil kaubeldavaid kullafutuure (tuletisinstrument) või börsil kaubeldavaid kulla hinnaliikumisi järgi tegevaid fondiosakuid (tuntuim USA aktsiaturul sümboliga GLD, vastab 1/10 kulla untsile). Viimased paigutavad raha reaalsesse kulda. Füüsilise kullaga tegelejad nimetavad sellise kulda paberkullaks (õigem oleks öelda elektrooniline kuld) või suisa kassikullaks. Nagu on kuld, kui vaadata hinnaliikumist, kuid ei sära kuldselt ning jalale kukkudes haiget ei tee.

Füüsiline kuld pakub kindlust ootamatu katastroofi vastu. See on näiteks argument elektroonilise kulla vastu – kui pangandussüsteemi mingil põhjusel hävib, siis füüsiline kuld on ikka kindel asi, mitte mingi arvutikirje kusagil serveris.

Elektroonilise kullaga tehingute tegijatele meeldib see, kuna ostu- ja müügihinna vahe on väike. Kuldmüntidel ja plaatidel on see vahe palju suurem. See tähendab, et füüsilist kulda ostes peab kulla hind tõusma palju rohkem kui elektroonilise kulla puhul, et jõuda kasumisse. Investorile on ta lihtsalt üks rahapaigutuse alternatiiv kümnete tuhandete seas. Nad ei osta seda ilu pärast, vaid kasumi teenimiseks või riskide hajutamiseks.