Venezuela pealinnas Caracases toidupoes tõstab Humberto Gonazales valge juustu kaalult ja paneb sinna kliendilt saadud bolivari rahatähtede kuhjad. Valuuta on nii devalveerunud, et iga maksmisel tuleb üle anda tohutus koguses sularaha, mis muudab nende üle lugemise mõttetuks. Selle asemel neid kaalutakse.

„Kahju on,“ ütles ta Bloombergile. „Ma arvan, et juust on rohkem väärt.“

See on selge märk, et riigis on maad võtnud hüperinflatsioon, vaatamata sellele, et valitsus üritab silma kinni pigistada regulaarselt tarbijahinnaindeksit mitte avaldades.

Venezuelas on raha kaalumine populaarsust koguv ettevõtmine, mis meenutab maailmajaloo suurimaid rahanduskatastroofe nagu I maailmasõja järgset Saksamaad, Jugoslaaviat 1990ndatel ja Zimbabwet kümmekond aastat tagasi.

„Kui nad hakkavad sularaha kaaluma, siis on see märk vohavast inflatsioonist,“ ütles Capital Market Finance finantsdirektor Jesus Casique. „Kuid venezuelalased ei tea kui hull on olukord tegelikult, kuna valitsus keeldub numbrite avalikustamisest.“

Isegi kõige väiksem ost nõuab sadu rahatähti. Ostjad panevad sularaha spordikottidesse ja käivad nendega kurjategijatest kubisevatel tänavatel. Poeomanikud hoiavad sularaha tuhandete kaupa kastides.

Kuna ametliku inflatsiooninumbrit ei ole, siis oleneb kõik ennustamisest ja ennustused varieeruvad 200 protsendist 1500 protsendini.

Praegune suurima nimiväärtusega rahatäht on saja bolivarine, mis on väärt vähem kui 10 USA senti. Paari nädala eest palus valitsus salatsedes viiel valuutatrükkijal toota 500, 1000, 5000, 10 000 ja võib-olla isegi 20 000 bolivariseid rahatähti, rääkis üks tellimusega otseselt kursis olnud tegelane. Valitsuse soov on, et rahatähed jõuaksid käibele jõulupreemiate maksmiseks. Et vähendada raha trükkimise aega ja kulu, otsustas valitsus trükkida rahad ühevärvilisena. Nüüd ei nähta enam vaeva rahatähtede kujundusega, lihtsalt vahetatakse olemasolevate rahatähte värv ja lisatakse nulle. Keskpank keeldus kommentaaridest.

Paljude venezuelalaste elu on paradoksaalne – raha on külluses, kuid nad ei suuda selle eest midagi endale lubada. Sularaha väljavõtt pangaautomaatidest on tüütu protsess, kuna korraga saab kätte vaid vähesel arvul raha, mistõttu tuleb protsessi korduvalt korrata. Kuigi tarvis on rohkem sularahaautomate, on nende arv hoopis kahanenud. Kui paari aasta eest täideti sularahaautomaati paari päeva tagant, siis nüüd täidetakse seinast rahavõtukohti iga paari tunni tagant. Paljudes väikelinnades ei ole ühtegi sularahaautomaati ning 40 protsendil rahvast puudub pangakonto.

26-aastane kontoritöötaja Jose Marcano kulutab igal nädalal tunde, et hoiustada tööandja raha panga sularaha sissemaksuautomaadis. Mustades kilest prügikottides raha veab mootorrattaga. Panka sõidab ta punast foorituld ja liiklusmärke ignoreerides, kartes röövimise ohus peatumisest.

„Sellises koguses rahavedu on uskumatult ohtlik,“ ütles ta. „Elu on ohus.“

Caracase äärelinnas pagariäri omav Bremmer Rodrigues ütles, et sularaha tuleb nii palju sisse, et keegi võib teda pidada narkoärikaks.

„Ma tunnen end kui Pablo Escobar,“ ütles ta. „Sularaha on mägedena ja iga päev tuleb seda juurde.“