Maire Forsel: Mina usun, et loovus päästab maaelu, nüüd võiks riik ka seda uskuma hakata

 (2)

Maire Forsel: Mina usun, et loovus päästab maaelu, nüüd võiks riik ka seda uskuma hakata
Leisi Lapikoja hing, juht, eestvedaja ja omanik Maire Forsel tegi kokkuvõtte Arvamusfestivalil toimunud debatist “Kas loovus päästab maaelu?”Foto:Loov Eesti

Maal elamine ei peaks olema nišivärk ja maainimestest ei peaks saama ajast maha jäänud pärismaalased. Meil on kõik võimalused maaelu elavdamiseks olemas, osakem neid vaid mõistlikult kasutada. Mina usun, et loovus päästab maaelu, nüüd võiks riik ka seda uskuma hakata.

“Kas loovus päästab maaelu?” Selliselt oli sõnastatud Paide Arvamusfestivali Maaelualal toimunud debatt, milles möödunud nädalavahetusel osalesin, vestluskaaslasteks sotsiaalantropoloog Aet Annist, veendunud linnamees Jüri Mõis ja koolitaja ning loovettevõtja Indrek Maripuu. Vestlust modereeris Märt Treier. Kutsujaks oli MTÜ Loov Eesti, kes oli minu arvates debatis osalejad väga oskuslikult valinud – üks teadlane, üks linnamees ja kaks pärismaalast.

Loe veel

Seotud lood:

Kohe debati alguses defineeris linnamees Jüri Mõis maaelu viis tunnust, milleks tema sõnul olid hästi hõre asustus, halvasti arenenud taristu, tohutu personaalne kontakt ja suhete võrgustik (kõik käivad kõigiga läbi), kontoritöökohti ja tööstusliku tootmise töökohti ei ole ning ükskõik, kuhu vaatad, igal pool laiuvad põllumajanduslikud kõlvikud ja metsamaad. Minu jaoks, kes ma igapäevaselt enda ümber maaelu näen, tundus see loetelu osaliselt kui eelmisest sajandist. Nimelt ei ole maaelu oma arengus paigale jäänud, vaid nii nagu areneb ja muutub elu linnades, nii muutub see ka maal. Esiteks ei ole tänapäeva maainimesel enam nii tohutut personaalset kontakti ja suhete võrgustikku nagu vanasti – jah, maal on vähem anonüümsust kui linnas, aga maal elamine ei tähenda vaikimisi tohutut suhtlemist kõigiga, kes lähedal elavad. Väga palju on neid, kes maale kolinud just seepärast, et rahus omaette toimetada ja vähem suhelda ja kuna tänapäeval tullakse maale sageli koos oma töökohaga, siis juhtubki nii, et suhtlus kohaliku kogukonnaga võib jääda üsna napiks. Nii mina kui Indrek Maripuu tõdesime, et me pole kunagi end defineerinud läbi selle küla, kus elame. Ma ei väida, et see oleks väga positiivne, aga nii lihtsalt on – igaüks ei vaja väga tihedat suhtlemist ja kaugeltki kõik ei käi kõigiga läbi.

Ka ei saa väita, et maal ei ole kontoritöökohti ega tööstuslikku tootmist. Selge see, et piirkondades, kus on vähem elanikke, on ka vähem töökohti, aga need on siiski olemas. Mis kontoritöökohtadesse puutub, siis need lihtsalt ei paista välja, kuna asuvad väga sageli inimeste kodudes – sellel tänaval, kus mina Leisis elan, on vähemalt neli kodukontorit. See ongi ehk maapiirkonna omapära, et väga paljud loovad endale ja oma lähedastele töökoha ise ja nii ongi kõik kohad pisikesi kodukontoreid täis tipitud, kus tehakse neidsamu tegevusi, mida suures linnakontoris. Ma ise töötasin siin Leisis 8 aastat kodukontoris, olles samal ajal pisike osake ühest suurest rahvusvahelisest ettevõttest ja ega ma ausalt öeldes tööpäeval ei märganudki, et olen kodus. Tehes intensiivselt tööd ja suheldes kogu päeva nii klientide kui kolleegidega, kes asuvad maailma eri paigus, ei tunne end kuidagi teistest eraldatuna või üksikuna, sest mentaalselt oled terve tööpäeva just seal, kus parasjagu vaja. Sellistest võimalustest peaks tegelikult rohkem rääkima, sest tänapäeva tehnika annab juba ammu eelise töötada asukohavabalt.

Mis puutub tööstuslikku tootmisse, siis otse loomulikult on taolisi ettevõtteid maapiirkondades vähem kui linnas, aga nad on siiski olemas. Ma ise ei poolda väga suurte tootmisettevõtete maale loomist, kuna väga riskantne on sõltuda maapiirkonnas vaid ühest suurest tööandjast – kui selline ettevõte peaks pankrotti minema, siis tekitaks see kohalikus plaanis sotsiaalse katastroofi. Samas annavad sellised ettevõtted tööd ja leiba neile, kes ise ettevõtjad olla ei taha või suuda. Näiteks on plastitööstus Hiiumaal kõige suurem tööandja, Pärnu- ja Viljandimaal on mitu patju ja tekke tootvat ettevõtet, rääkimata puiduettevõtetest nii Põlva- kui Võrumaal. Näiteid on tegelikult palju.

Moderaator Märt Treier mainis, et maal elavat kolme sorti inimesi – kõigepealt muidugi põllumehed, siis inimesed, kes pakuvad maad turismieesmärgil ja kolmandaks need, kes saavad seda endale lubada. See loetelu tundub mulle veidi rohkem tänapäevaga haakuv, eriti see kolmas variant – need ongi need uued inimesed, keda näeb aina enam maale kolimas. Nad oskavad näha maal avanevaid võimalusi, nad on ettevõtlikud ega looda, et keegi teine neile töökoha kandikul kätte tooks. Nad kolivad maale koos oma olemasoleva töökohaga või loovad enda ettevõtte. Aet Annist mainis, et liikumine toimub küll maalt linna suunas, aga samas tagasi tullakse ka ja tullakse koos uute mõtete ja soovidega. Maalt on rohkem liigutud välismaale tööle kui linnast, aga juba mõnda aega näeb vastupidist tendentsi – 2015. aasta oli Eestis esimene aasta pärast iseseisvumist, mil Eestisse tuli rohkem inimesi kui siit välja läks. Vaadates kui paljud kasvõi meie saarelegi tagasi tulevad, siis usun, et see tendents jätkub.

Jüri Mõisa sõnul tähendab maaelu marginaliseerumist – see ei lähe kokku tänapäevase peavooluga, mille eesmärgiks on inimeste jõukuse kasvatamine. See väide pani mind mõtlema, kui oluline see jõukus siis tänapäeval on ja kas see peaks tõesti olema iga inimese esimene taotlus. Jõukus seostub mulle endale ennekõike vabadusega – mida jõukam sa oled, seda vabam oled otsustama, millist elu elada ja see mulle tõesti meeldib. Küll aga on mugavus ja heaolu väga suhtelised mõisted ja see, millisel määral neid endale soovitakse, sõltub konkreetsest inimesest. Indrek Maripuu tõi toreda näite sellest, kuidas üks talle linnast külla tulnud sõber maal elamise headuse kahtluse alla seadis: „Aga kui sul tuleb õhtul Fazeri saiakese isu, mida sa siis teed?” Indrek mainis ka, et paljud talle külla tulnud inimesed küsivad, kus teil siin loomad on, kuna paljude jaoks tähendab maaelu siiani selgelt põllumajandust.

Nii lohisevadki maaeluga kaasa teatud stereotüübid ja müüdid, mille murdmine võtab ilmselt veel üksjagu aega. Maal on aina enam hästi toimetulevaid inimesi, kelle heaolu sõltub sellest, kui loovad nad ise on. Siinjuures tahaks jälle tsiteerida Jüri Mõisa, kes ütles järgmist: „Talent otsustabki kõik, aga Skype’i ei tehtud mitte Leisis vaid Tallinnas – vaat see on see probleem!”
Kas teile ei tundu, et see on jälle üks laialt levinud müüt, et suuri asju tehakse vaid suurtes linnades? Skype sai, muide, alguse Mustamäel Sõpruse puiestee 9-korruselises telliskivimajas, Jaan Tallinna kodus, kus loodi Kazaa – kuidas selline linnakeskkond küll loovuse edenemiseks parem peaks olema? Kui maal on hästilippav internet, siis pole ju mingeid takistusi ükskõik mida sellist ka maal luua – asukoht pole siin peamine argument. Indrek tõi uuringutele tuginedes välja, et kui inimene veedab 10 minutit looduses, siis pärast on ta nutikam probleeme lahendama. Kõik need tööd, mille tegemine ei sõltu asukohast, neid töid tehes on inimesed maakeskkonnas loovamad. Seega võiks ehk naljaga öelda, et kahju, et Skype’i loojad omal ajal maale elama ei sattunud, oleksid ehk veel parema asja kokku pannud 🙂

Kui linnamehe jaoks on üheks linnas elamise eeliseks ka see, et kõik on käe-jala juures ja lapsi pole vaja kaugele kooli ja huviringidesse viia, siis paljudel on maal tegelikult sarnane olukord – Indreku laste kool on nende kodust küll 10 km kaugusel, aga nende sinna viimiseks kulub umbes 6 minutit. Kui palju on Tallinnas neid peresid, kes alla selle aja lapsi kooli suudavad sõidutada? Ainuüksi punase fooritule taga seismine võib napsata sellest juba terve minuti.
Indrek tõi välja ka selle, et kui võrdleme tänast elu ja elu 100 aastat tagasi Tallinnas, siis kui vanasti läksid peaaegu kõik vabrikusse tööle, siis täna enam nii palju ei minda. Sama on maal – kui vanasti oli enamus põllumajanduses, siis nüüd on kõik palju mitmekesisem.
Indrek tõdes, et ta ei ole millestki maale kolimisega seoses loobunud, ta elab lihtsalt teistsugust elu – nii nagu tegelikult paljud meist, kes me maaelu linnaelule eelistame. Ja kui rongiliiklus oleks Eestis paremini korraldatud, nii et igast Eesti otsast saaks Tallinna näiteks 1,5 tunniga, siis oleks elu veelgi ägedam. On ju rongisõit puhas kvaliteetaeg neile, kes asukohavabalt töötavad – aeg, mil saad teha tööd või lihtsalt lugeda.

Nagu alati maaelust rääkides, ei saanud ma ka seekord minna mööda julgeoleku teemast – ma nimelt olen veendunud, et riigi elanike julgeoleku üheks lahutamatuks osaks on võimalus omada pelgupaika maal kui selleks peaks vajadus tekkima. Seepärast jääb mulle arusaamatuks, miks sellest nii vähe räägitakse ja miks ei ole riigil kindlat plaani, kuidas tagada seda, et maal elaks rohkem inimesi ehk siis rahvastiku hajutatus oleks suurem. Kui ma selle julgeolekujutuga välja tulen, siis kuulen sageli, et minu jutt on ajale jalgu jäänud, kuna tänapäeval ei peetavat sõdu sel viisil nagu vanasti. Ja seda väidetakse vaatamata sellele, et oleme kõik uudistest näinud nii Süürias kui Ukrainas purukspommitatud linnaosi ja tühjaks jäänud kortermaju. Nii ka seekord kuulsin oma julgeolekujutule vastuargumente – et ega siis tänapäeval ei sõdita enam nii nagu vanasti, et nüüd sõditakse hiireklikkide abil ja droonidega jne. Huvitav, miks siis Venemaa Ukrainas ikka veel eelmisest sajandist pärit võtteid kasutab? Ja miks me arvame, et meie siin Venemaa külje all sellest ilmtingimata pääseme? Ma ei taha küll kurja kuulutada, küll aga kutsuda üles ettevaatlikkusele – nii nagu ka Paide Arvamusfestivalil osalenud asjatundjad seda tegid. Nii näiteks märkis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhataja Jüri Luik julgeolekualal peetud arutelul “Kas sõda tuleb või mitte?”, et hirmu tunda ei tasu, aga muretsema peab. Selle muretsemise all mõistan mina teatud tegevusi, mis aitaks meil ohuolukorraks paremini valmistuda – näiteks seda, et riik teeks midagi selleks, et linnastumisprotsessi veidigi peatada. Muide, kas te mäletate, mida te tegite 25 aastat tagasi augustiputši ajal? Kas mäletate, et palju oli neid, kes kiiresti oma maamajja sõitsid või ruttu lapsed Tallinnast maale vanavanemate juurde viisid? Miks nad seda tegid? Eks ikka selleks, et oma lähedasi sõjaohust võimalikult kaugele viia ja selles suhtes ei ole minu arvates tänapäeval mitte midagi teisiti. Kui asjatundja ütleb, et muretseda tuleks, siis võiksime mõelda, kas meil on see pelgupaik, kuhu ohu korral minna. Ja riik võiks sellele oma õla alla panna.

Et mitte nii murelike nootidega lõpetada, siis tahaksin maaeludebatiga seoses välja tuua ühe mõtte, mille ka Arvamusfestivalil välja käisin – nimelt et me peaksime kasutama võimalust ja Eestisse meelitama neid IT-valdkonna firmasid, kes Brexitiga seoses kaaluvad võimalusi Londonist mujale kolida. Selleks on muidugi vaja teatud toetusmeetmeid ja summad peaksid olema suhteliselt suured. Näiteks kui eraldada 1 milj eurot selleks, et üks taoline ettevõte oma ca 300-400 töötajat Eestisse tooks, saaksime selle toetusraha neilt juba esimese kvartali tööjõumaksudest tagasi. Ja need ettevõtted võiksid paikneda maakonnakeskustes, kus sisserännanud uued elanikud annaksid omakorda tööd paljudele kohalikele, kuna kõik vajavad toitu, riideid, juuksuri ja muid teenuseid. Olukorras, kus suurlinnade õhk aina halveneb, on Eestimaa puhas loodus piisavaks argumendiks, miks üks selline ettevõte võiks tahta siia tulla. See ei ole utoopia, need IT-ettevõtjad on täna olemas, aga mida teeb riik? Lugesin äsja, et EAS on välja kuulutanud miljonilise arenduse Eesti tutvustamiseks virtuaalreaalsuse ja 360-kraadise video formaatide kaudu, kuid hanketingimused on kirjutatud nii, et Eesti tegijad oma senise väiksema mahu tõttu selles osaleda ei saaks. Seega me loome meetmeid, mis ei too siia riiki ei raha ega inimesi, vaid vastupidi – viivad siit välja. See on lühinägelik ja Eestile kahjulik tegevus. Et tagada rahva parem toimetulek, tuleks toimida just vastupidi – seada sisse meetmed, mis toovad meile nii raha kui ka inimesi ja seda just maapiirkondadesse, kus inimeste loovus on keskkonna näol kõige paremini toetatud.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et see, kuidas me maaelu näeme, sõltub suuresti sellest, milline on meie isiklik kogemus. Inimesed ei oska tahta seda, millest neil teadmised puuduvad. Nii nagu ka riik ei oska rakendada riigi kestvuseks ja arenguks vajalikke meetmeid kui ei osata näha suuremat pilti ega neid andekaid inimesi, kes täna Eestis tegutsevad. Maal elamine ei peaks olema nišivärk ja maainimestest ei peaks saama ajast maha jäänud pärismaalased. Meil on kõik võimalused maaelu elavdamiseks olemas, osakem neid vaid mõistlikult kasutada. Mina usun, et loovus päästab maaelu, nüüd võiks riik ka seda uskuma hakata 🙂

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare