Kuidas on muutunud majapidamiste ostuvõime 25 aastaga? Pakk hakkliha ja 6 liitrit piima
Ostukorvis on jahu-, liha- ja piimatooted, lisaks suhkur, kohv, kartulid jms. Konjunktuuriinstituudi teaduri Pille Vahtramäe sõnul on ostukorvi valitud konkreetsed toiduained ajas muutunud, vastavalt sortimendi muutumisele, kuid põhimõte on siiski sama mis alguses: toidukorvi moodustavad tavalised igapäevased ja laialt kättesaadavad tooted, mitte midagi eksootilist või hooajalist.
Augustis 1991 maksis ostukorv 193,59 rubla. Eurodesse saab selle ümber arvutada, kasutades toonast mitteametlikku Saksa marga kurssi 1 mark = 25 rubla ja marga hilisemat eurodesse vahetamise kurssi 1 euro = 1,95583 marka.
Seega maksis neljaliikmelise pere nädala toidutagavara 1991 augustis 3,96 eurot. 25 aastat hiljem on sama ostukorv 68,55 eurot ehk 17,3 korda rohkem.
Arvesse tuleb võtta aga ka ostujõudu. 1991. aastal oli keskmine brutokuupalk 775 rubla ehk 15,85 eurot. Tänavu esimeses kvartalis oli keskmine brutokuupalk 1091 eurot ehk 68,8 korda rohkem.
Rubla lõpuaastatel 1990–1992 oli Eestis ka hüperinflatsioon, mille üks põhjus oli siinne palkade ja hindade vabakslaskmine. Sisuliselt devalveeriti NSV Liidu ühes nurgas rubla, mis tõi siia küll kõrgemad hinnad ja nullis varasemad säästud, kuid kindlustas suhtelise kaubakülluse võrreldes ülejäänud hiigelriigiga. Samuti kindlustas n-ö ennakinflatsioon 1992 kasutuselevõetud kroonile pehme maandumise.
Inflatsioon peegeldub ka ostukorvis. 1990. aasta novembris maksab ostukorv 37 rubla, aasta hiljem juba 190 rubla. 1990. aastal 67 kopikat maksnud 200-grammine võipakk maksab taasiseseisvumissügisel ühe rubla ja 86 kopikat. Liha ja vorsti hinnad on aastaga kümnekordistunud, suhkru hind 17-kordistunud. „Kõigest” 2–3 korda kerkivad aastaga kohvi, kala ja puuvilja hinnad.
Kaubaküllus teiste nõukogude vabariikidega võrreldes on aga suhteline. Liha- ja piimatoodete valik poodides sisuliselt puudus; isegi alkohoolsete jookide ja õlle puhul oli valik pigem see, et kas oli või ei olnud (enamasti polnud).
Veel 1994. aastalgi, mil inflatsioon oli juba stabiliseerunud ja välisvaluutalt kauplemispiirangud maha võetud, oli poodide kaubavalik veel nadi. Näiteks võid oli müügil keskeltläbi üks nimetus poe kohta, Tallinnas koguni 0,8, st pealinnas oli võid võimalik osta vaid ühte sorti ja seda viiest poest vaid neljas. Sarnaselt kehv on valik näiteks piima puhul, kuid juba keeduvorsti ja viinereid on kolm aastat pärast iseseisvuse taastamist poodides saada keskmiselt kaheksat sorti, mis oli nõukogude ajal ennekuulmatu.
