Veerandsaja aastaga kooperatiividest e-riigini

Meie ettevõtlus taasiseseisvunud riigis on niisama vana, kui on Eesti riik – tervelt veerandsada aastat. Selle ajaga on meie riik ja ettevõtjad läbi teinud tohutu arengu. On olnud nii eufooriat kui ka kõrgelt kukkumisi. Kuid enamasti on püsti tõustud, püksipõlved ikka puhtaks klopitud ja edasi mindud.

Nopri talu peremees ning Võrumaal kogukondlikule arengule märkimisväärselt kaasa aidanud Tiit Niilo vaatab möödunud veerandsajale aastale tagasi nii uhkuse kui ka nostalgiaga.

Ta meenutab esimesi iseseisvusaastaid kui aega, mida iseloomustas eufooria ja ootusärevus isetegemisest ning vabadusest. „Oli aeg, mil ettevõtlus vahvliküpsetajatest linnameeste näol hakkas tasapisi maale jõudma, talumeestel avanes võimalus maad tagasi saada ning tahe midagi luua ja ise ära teha oli enneolematult kõrge,” meenutab Niilo. „Aeg pakkus usku, et maaomanikud on taas au sees ja saavad oma maa ning iseenda proovile panna,” lisab ta.

Niilo sõnul on talumehest ettevõtja kuvand rahva silmis tihtipeale emotsionaalselt ehk pinnuks silmas ning teatud mõttes mõisnikuga samastatud, ent reaalsus on sellest enamasti kaugel ning põllumehena rikkaks saamise oht tänases kontekstis puudub.

Maamajandus on valdkond, kus Eestis toimunud arengud on Niilo hinnangul kogu Euroopa suurimad. „Mujal on sedavõrd mastaapsed muudatused kas toimumata või mõõdukamad – näidetena Läti, Leedu, Poola... Eesti seevastu on pidanud läbi tegema muudatused, mis tavainimese jaoks on olnud valusad, paiguti lausa tapvad,” sõnab ta tõsisel toonil.

Niilol on põhjust Nopri talu arengutega rahule jääda, kuigi kõik see on nõudnud mitmete kriiside läbimist. „Murdepunktideks pean ma kriise, neist murrangulisim oli ehk Vene kriis aastal 1998, mil Eesti oli sunnitud end lahti raiuma idast ja mõistma, et sellist loteriid saab lubada vaid väga väikses mahus,” räägib mees, kes on kõik meid puudutanud kriisid omal nahal läbi teinud.

Talumehest on saanud ettevõtja

Efektiivse majandamise „kohustuse” kõrvalt on maaettevõtjad olnud Niilo sõnutsi sunnitud võtma mitmeid teisi rolle. „Aastate vältel on talumehest saanud ettevõtja, kasutusele on võetud hõreasustusele sobilikud kaugtööviisid, tekitatud oma toorainele lisaväärtus ning suudetud osaleda müügitöös. Ärilisele tegevusele on aga kohustustena lisandunud üldise eluolu parandamine, teenuste allesjäämise eest seismine ning muu jant, mida riik hõreasustusega piirkonnas kokku tõmbab,” räägib ta.

Möödunud 25 aasta suurimate äpardumiste alla võib Niilo hinnangul lugeda „Tallinn-riigi” sünni võimaldamise kulude kokkuhoiu sildi all ning vildaka erastamisprotsessi. „Erastamise ajaga kahjustati ühistegevuse himu terveks põlvkonnaks. Pseudo-ühistegevuse sildi all tehti asju, mis võtsid tahtmise üldse midagi ühiselt teha. Ehedaim näide selles valguses on praeguste piimatööstuste turunduslikud püüdlused Euroopas – igaüks kibeleb oma juustukilluga Euroopasse, selmet ühine hästimüüv n-ö Eesti juustukera tekitada,” märgib ta.

„Kuigi EL on maaellu kaasa toonud tohutu bürokraatia ning kõikvõimalikud normatiivid, on meie põllumajandus elus ning tänasel tasemel ometi just tänu EL-ile,” leiab Niilo ja peab tähtsaks asjaolu, et oleme tänaseks 11 aastat EL-i liikmed ning Euroopa väärtused on omaks võetud. Ta lisab, et peaksime suutma enam hinnata tõsiasja, et Eesti on suutnud jääda rahvusriigiks, välditud on rahvuskonflikti ja muud „suure maailma jama”.

Rõõmu teeb positiivne rändesaldo

Niilo sõnul peegeldab praegune reaalsus meie majanduses liberaalse poliitika tulemust. „Neid, kes maal ja maaettevõtjatena hakkama saavad, pole kahjuks väga palju, kuid nad on see-eest visad, efektiivsed ja vägagi konkurentsivõimelised,” sõnab Niilo ja lisab, et vaatamata efektiivsusele ja sitkusele ei ole meie põllumehed paraku ebavõrdsete toetuste tõttu konkurentsivõimelised. „Seda koguni sel määral, et paljudel seisab peale põlvkonnapikkust rassimist ees lõpetamisotsus,” märgib ta.

Kui taasiseseisvumise alul oli oma ettevõtlusega alustades olulisim väärtus tutvus, siis praegu maksab reaalne võimekus. Ka on Niilo sõnul toiminud ootuspärane muutus ühiskonna tasandil – onupojapoliitikale on asunud päitseid pähe panema maksumaksjad. Arvamusfestivalid, kodanikualgatusüritused paistavad välja ning toimivad.

Põhjust rõõmustamiseks on Niilo sõnul veelgi – esmakordselt üle aastate on meil positiivne rändesaldo ja tagasitulijaid on enam kui lahkujaid. Niilo on võtnud südameasjaks jõudumööda kaasa aidata maaelu edendamisele Võrumaal ja Eestis laiemalt ning ettevõtja-vaimuga, mõtlemisvõimeliste ja teotahteliste inimeste ja perekondade „integreerimise” maapiirkondadesse. „Tuleb mõelda, kuidas tuleksid maapiirkondadesse ootuspärased inimesed, kuidas nad leiaksid tee kogukonda, mis neile enim sobib ja nende vajadusi rahuldab, kuhu nemad omakorda saaksid anda oma panuse,” sõnab ta. „Talupoeg Niilo on üldiselt positiivne – meil on väike ja õiges suunas arenev riik. Tõsi, iluvigu on küll, kuid suurt pilti vaadates oleme siiski väga heas olukorras. Vaatamata isegi sellele, et maakatel on põhjust õiendamiseks ja rahulolematuseks,” on Niilo kindel.

Ettevõtluse väärtustamist riigi poolt pole tunda

Kruuli Trükikoja AS-i looja ja omanik Tarmo Kruuspan alustas oma ettevõttega üsna noore, taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel. „Kui alustasime, oli läbiv emotsioon tohutu rõõm vabadusest ja teadmisest, et kõike võib teha, kõike võis hakata ihaldama ning vaieldamatult kaasnes sellega ka võimalus raha teenida, ja ettevõtluses nähti just seda motiivi ja võimalust, mis sest et teadmisi ja kogemusi ju sisuliselt polnudki,” kirjeldab Kruuspan. Hiljem, kogemuste ja aastate lisandudes mõisteti, et üksnes raha teenimisel puudub omaette väärtus – märksa olulisem on midagi ise luua ja tunda, et sinu loodut – näiteks mõnda toodet – hinnataks ja et see teeks inimestele rõõmu. „Selle tõeni ja ettevõtluse laiemate eesmärkide tunnetuseni jõudmine võttis omajagu aega, kuid seda enam õppisime sellelt tasandilt asju hindama,” avab Kruuspan, kelle loodud trükikoda Kruul on tänaseks kasvanud tugevaks ja sõltumatuks ettevõtteks, olles tööandjaks paljudele inimestele.

Kruuspani sõnul oli 1990ndate taasiseseisvunud Eestis riigi poolset toetust ettevõtjaile märksa enam tunda kui täna. „Riik tegi tõesti kõik endast sõltuva ja astus ettevõtjaga ühte jalga – teadvustati, et riigile toob jõukust ennekõike siiski ettevõtja,” meenutab ta. „Riigil oli selge siht ja eesmärk saada Euroopasse, ettevõtjad püüdsid omalt poolt kogu südamest,” sõnab Kruuspan ja lisab, et seda teevad ettevõtjad ka täna, ent riigipoolset ettevõtluse väärtustamist on ajas üha vähem tunda.

Ka Kruuspan meenutab ettevõtluse algusaega kui pidevat õppimist – tuli õppida ettevõtet juhtima ning müüma, ka oli oluline käia kaasas maailmas toimuvate muutustega. „Kõik see oli topelt koormus, kuid samas väga hea koormus. Iga samm, mille võrra edasi astusid, oli puhas rõõm. Mäletan, et töötunde ei loetud – entusiasm oli niivõrd suur ja tahe kuhugile jõuda,” meenutab ta.

Tänaseks on Kruuspani sõnutsi väärtused paika loksunud, ettevõtlust reguleerivad normatiivid ja rajad sisse tallatud ja kõik toimib. „Ent paiguti on tunda n-ö ülereguleerimist, peenhäälestamist mikrotasandil, mille kasutegurit ettevõtlusele alati selgelt teadvustada ei mõistagi,” täheldab ta.

Kruuspan on seisukohal, et täna pelgalt optimismi ja entusiasmiga ettevõtlust ei arenda – nüüd on vaja nii oskust kui ka kapitali. „Toona piisas vaid julgusest ja entusiasmist,” naerab mees.

Ettevõtjatel tuli maadelda ka katusepakkujatega

Toiduliidu juht Sirje Potisepp mäletab taasiseseisvumisjärgset aega kui perioodi, mil julgus taasiseseisvuda sai olla ja oli ainuõige otsus nii ettevõtjate kui inimeste seisukohalt.

„80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses sai võimalikuks eraettevõtlus ning paljud kasutasid seda võimalust aktiivselt. Luges see, kes kus tööl oli ja millisel ametipositsioonil. Seetõttu oli ka baas, millelt erinevad ettevõtted ja ettevõtjad alustasid, väga erinev – kes lihtsalt võttis erastamise käigus üle hästi toimiva ettevõtte ja hakkas edasi arendama, kes tegi kõike ja ise nullist,” ütleb ta.

Alles nüüd on Potisepa sõnul näha, et uue Eesti algus oli tegelikult ebavõrdne. „Asju aeti ja tehti oma tarkuse järgi, kogedes nii edusamme kui ka tagasilööke, õpiti, areneti ja kasvati koos ettevõttega. Minu kogemus piirdub meeskonnaliikmena ühe korraliku tootmisbaasiga alkohoolsete jookide tootmisettevõtte Remedia ülesehitamisega, mis töötab hästi tänapäevani. Tõsi küll – teiste omanike käe all,” sõnab Potisepp.

Selleks, et käivitada alkoholitootmine, oli Potisepa sõnul vajalik täita hulk tingimusi, taotleda tootmislitsents majandusministeeriumist, kooskõlastada toodete hinnad ministeeriumis ning läbida hulganisti muid bürokraatlikke tõkkeid. „Kui midagi teha ei osanud, siis tuli ametnikelt nõu küsida ja oodata nendelt juhiseid, ja algaastatel polnud harvad juhtumid, kus ka nemad ei teadnud, kuidas asju ajada tuleb,” muigab ta.

Remedia stardipositsioon oli Potisepa sõnul hea – Liviko ei suutnud monopoolse kange alkoholi tootjana rahuldada tarbijate nõudlust. „Nii alustasime me naturaalsete likööride tootmisega ning hiljem taotlesime ka valge viina litsentsi. See oli murdepunkt Liviko monopoolsele seisundile – siis saabus tõeline vabaturumajandus ja konkurents ka Eesti alkoholi turule,” meenutab ta.

Ettevõtluse algusaastatel valitses Potisepa sõnul täielik anarhia. „Seoses salakaubandusega vohas turul musta raha summades, mida ei oskaks isegi kokku lüüa. Eriti ahvatlev oli ja on ka praegu salaäri sektorites, kus on tegemist riigi kehtestatud aktsiisimaksudega. Meenub just hämmingut tekitanud riigi tegevusetus – pidevalt oli õhus küsimus, miks riik ei ohjelda salaärikaid, miks lastakse neil Eestis vabalt tegutseda. See oli justnimelt riigi otsustamatus, mis viis Mäo teeristi sündmusteni, milles said salaviinaärikate käe läbi surma politseinikud,” leiab ta.

Eredalt on Potisepal meeles ka nn katusepakkujad, kes tiirlesid erinevate ettevõtete ümber. „Alkoholitehas oli üks ahvatlustest ka neile. Kuid kuna ajasime oma äri täiesti ametlikult ja seadusjärgselt, kadusid ka pöetud peadega ja musta riietatud mehed oma uhkete mustade džiipidega aia tagant. Õige hõlma ei hakka ju keegi,” sõnab ta.

Vaadates tagasi 25 aastale, on aga ka Potisepa sõnul palju sellist, mille meenutamine teeb südame soojaks. „Pidev areng, ettevõttega koos kasvamine – sellist kogemust, kus kõik on kõigile asjaosalistele uus, ei koge me ilmselt enam kunagi,” usub ta.