Krüptoraha avalik pakkumine- kapitali kaasamise tulevik või osav pettus?
Krüpotrahade arengu ning globaalse investeerimishuvi kasvuga on tekkinud finantsturgudele uus ja huvitav nähtus – ICO, ehk initial coin offering. Sarnaselt aktsiate avaliku pakkumisega, ehk IPOga on ettevõtja jaoks tegu võimalusega kaasata täiendavaid vahendeid, ent tehniliselt on lahendus märksa keerukam.
Traditsioonilise väärtpaberite maailm on võrreldes krüptovaluutadega üsna lihtne ning sisuliselt võib ettevõtte poolt emiteeritud väärtpaberid jagada kaheks: omandiõigusega aktsiad ning nõudeõigusega võlakirjad. Esimesel juhul ostab investor endale tüki ettevõttest, teisel juhul annab ta ettevõttele laenu eesmärgiga teenida intressitulu. Võlakirjad ja aktsiad registreeritakse seadusega reguleeritud registris (näiteks Baltikumis Nasdaq CSD juures) ning investoril on võimalik neid soetada enda väärtpaberikontole, mis on avatud kontohaldurpanga juures. Register peab arvestust tehingute üle ning kellele milline väärtpaber kuulub.
Tehingute lihtsustamiseks viiakse osa väärtpabereid ka avalikule kauplemisele börsile, kus ostjal ja müüjal on teineteist lihtne leida. Usaldusväärne keskregister tähendab, et investorid ei pea enda omandiõigust väärtpaberis tõestama, vaid see info on kirjas riigi poolt reguleeritud registripidaja juures. Seetõttu ei tähenda ka tänapäevane aktsiate avalik pakkumine, ehk IPO mitte massilist aktsiasertifikaatide või muu füüsilise väärtpaberi investoritele jagamist vaid piisab vaid investorite nimekirja fikseerimisest registris.
ICO puhul on tegu sisuliselt sertifikaatide jagamisega uues tehnoloogilises kuues. Vanamoodne sertifikaat on asendunud krüpteeritud tokeniga, mille omanikul on õigus ICO tingimustes määratud hüvedele. Selleks võivad olla näiteks ettevõtte tuleviku kasum, tooted või teenused. Tegu on detsentraliseeritud süsteemiga, kus puudub keskne registripidaja ning investori omandiõigust tõendab sisuliselt krüpteeritud fail ehk nutikas leping, milles on defineeritud investorite õigused. Selline lähenemine võimaldab hetkel mööda minna mitmetest regulatiivsetest takistustest ja kaasata investoreid kiiresti sõltumata õigusruumist ja riigipiiridest.
Võrreldes traditsiooniliste väärtpaberitega puudub vajadus kohaliku kontohalduri järele, kelle juures väärtpabereid hoida. Ka maksetega minnakse pangandussüsteemist reeglina mööda ning tavapäraste maksevahendite asemel toimub ICOde märkimine krüptovaluutas, näiteks bitcoinis. Sarnaselt teistele väärtpaberitele eksisteerivad ka krüptomüntide jaoks mitmed järelturud, kus investoritel on võimalik müntidega järelturul kaubelda.
Siinkohal tasuks aga mõelda, millist probleemi ICO võrreldes traditsiooniliste väärtpaberite pakkumisega ikkagi lahendab? Ühelt poolt võimaldab ICO korraldamine kaasata investoreid üle maailma lihtsalt ja kiirelt, ent sisuliselt toimub see turuosaliste endi turvalisuse arvelt. Reguleeritud turgude ja registrite asemel on tagasi mindud füüsilise omanditunnistuse juurde, mida on lihtsam müüa ja vahetada. Ka maja oleks lihtsam osta, kui õnnestuks vältida kinnistusraamatut ja notarit ning piisaks vaid sellest, et ostja ja müüja vahetavad omavahel raha ja token’i. Kellegi kodu pahatahtlikuks omastamiseks piisaks vaid token’i kaaperdamisest ning keegi ei kontrolli, kas tehing oli kuidagi õiguspärane. Ilmselt enamik meist eelistaks siiski token’i peitmise asemel kirjet kinnistusregistris. Innovatsioon tehingute lihtsuses ja kiiruses on kindlasti tervitatav, aga see ei tohiks tulla turvalisuse arvelt.
Registri asemel füüsilise omanditunnistuse kasutamine tekitab hulga riske. Esiteks peaks investor leidma võimaluse enda token’ite turvaliseks hoidmiseks enda arvutis, elektroonilises rahakotis või mõne teenusepakkuja juures. Ostu või müügi korral omandiõiguse üle andmine ei toimu mitte registris vaid token peab füüsiliselt enda asukohta vahetama. Sellest lähtuvalt on krüptovaluutade ja ICOdega seotud terve hulk riske, mida tavaliselt väärtpaberid endas ei hõlma ning paljud investorid ei oska hinnata. Kui tihti olete kuulnud kedagi kurtmas, et ta Tallinki aktsia varastati rahakotist ära?
Teine suur probleem on väärtpaberite pakkumise reeglitega. Regulaatorid on välja mõelnud terve hulga reegleid, millega kohustada ettevõtjaid avaldama investoritele väärtpaberite pakkumise korral investeerimisotsuse tegemiseks piisavalt infot ning hoida jaeinvestoreid liiga kõrge riskiga paigutusi tegemast. ICOde puhul puuduvad ka need reeglid, mistõttu on märksa keerulisem hinnata väärtpaberiga seotud riske ning loota õiguskaitsele kui avaldatud andmed peaksid olema valed. Sellest lähtuvalt on arvestatav osa ICOsid osutunud pettusteks, kus väärtpaberi emiteerinud ettevõte kaob investorite rahaga lihtsalt ära.
Kuigi reguleerimata pakkumine võib tunduda ettevõttele atraktiivne, sest valdava osa riskidest võtab investor, tasuks ka emitendil olla ettevaatlik. Täna puudub ICOde osas veel suuresti järelvalve poolt hinnang ning siit võib ettevõtjale tulla terve hulk ebameeldivaid üllatusi. Näiteks on küsimuse all, kas ICO on tõlgendatav kui väärtpaberite avalik pakkumine koos sellele seaduses määratud reeglitega?
Kui ICOga müüakse õigus kasutada tulevikus ettevõtte teenust või toodet, võiks seda justkui defineerida kui toodete ettemüüki, mille puhul peaks arvestama ka kohustusega riigile ära maksta vastavad maksud. Samuti tuleks mõelda, kuidas ICOga kaasatud kapitali kasutada? Kuna ettevõtte äritegevuses on üldjuhul vaja kaupade eest maksta eurodes, mitte bitcoinides, tuleks ettevõtjal kaasatud krüptoraha ära müüa ning saadud vahendid pangakontole paigutada. Vastavalt seadusele on aga pank kohustatud tuvastama raha päritolu ning ei pruugi olla huvitatud bitcoinide müügist saadud raha vastu võtmisest, kuna raha tegelikku päritolu on sisuliselt võimatu hinnata.
Mõte nutikatest väärtpaberitest on kahtlemata intrigeeriv, ent ei kaalu täna veel üles detsentraliseerimisest ja regulatsioonide puudumisest tulenevaid riske. Võimalik, et ICOdest areneb välja mõistlik alternatiiv traditsioonilistele väärtpaberitele, ent hetkel on kapitali kaasamiseks ning ettevõtetesse investeerimiseks mõistlik eelistada traditsioonilisemaid lahendusi, mille osas on nii ettevõtja kui investori riskid paremini maandatud.
