Pangafinantseerimise muutuv maastik: uue kriisi märksõnaks saab usalduse kriis
Valdav osa pankade kasumlikkusest on seotud ettevõtetele raha laenamisega. Laenukõlbulikud on eeskätt need ettevõtted, kelle puhul on laenu tagasimakseks tekkivat rahavoogu lihtsam ette ennustada. Pankadele meelivad lihtsad ja arusaadavad ärid.
Aga ükski ettevõte ei tööta ilma inimesteta ning ka laenusid maksavad tagasi ettevõttega tihedalt seotud inimesed. Tunne neid, kellele sa laenu annad, see on ettevõtete panganduse põhiprintsiip. Varasemalt ülesse jäetud kohustused ükskõik millise krediidiandja ees manitsevad ettevaatlikkusele. Samas kui nii on läinud, siis ei ole see välistav asjaolu, kuid sellistel puhkudel on oluline aru saada, mis täpsemalt oli varasem kohustuste mittetäitmise põhjuseks. Kohalikku ettevõtjat tuleb hoida ning suurte muutuste eest turul ei ole keegi kaitstud. Kohalik ettevõtja on maa sool ja meie sooviks ei ole riik, mis koosneb ainult palgatöö tegijatest.
Panga poolt vaadates on oluline aru saada, milline on ettevõtja võime (ingl. k. ability) ning soov (ingl. k. willingness) võetud kohustusi täita, sest krediidirisk on risk, et laenuvõtja ei ole võimeline täitma ja/või ei soovi täita oma lepingulisi kohustusi.
Rahvastikuteadlaste hinnangul väheneb meie tööealiste inimeste arv kõige positiivsemate arengute korral lähima 30 aasta jooksul viiendiku võrra. Riigipoolseks võtmeküsimuseks saab lähiaastatel olema, kuidas kaasata turult olude sunnil eemale jäänud inimesi taas tööjõuturule ning milline saab olema meie immigratsioonipoliitika.
Heade ideede teostamine jääb tavaliselt inimeste ehk elluviimise (ingl. k. excecution) taha toppama. Seetõttu on kõige olulisem, kes on ettevõtte võtmeisikud ning kuidas on nad motiveeritud. Hea inimese kaasamiseks ei piisa enam kahaneva tööjõu tingimustes heast palgast, vaid tuleb jagada ka vastutust ja sellega kaasnevat omanikutulu. Selle tõttu on mõistlik siduda omanikul ka juhtkonna tulevik ettevõtte heast käekäigust osa saamisega. Kui omanik ei soovi ettevõtte juhtkonnaga omanikutulu jagada, siis juhtkonna vaatevinklist lähtudes on mõistlik ettevõte seniselt passiivselt omanikult välja osta.
Pangad annavad laenu osaluste omandamiseks. Hoolimata sellest, et sellised laenud ei oma head ja tugevat tagatist (laenu tagatiseks panditakse osalus ettevõttes) on panga jaoks tegelik risk madalam, sest juhtkond laenu võttes teab täpset, milline on selle ettevõtte võimekus kohustusi tagastada. Juhtkonnapoolseks väljaostuks (ingl. k. management buy-out) antud laenud on ka pangale läbi kõrgema laenumarginaali kasumlikumad. Lisaks on intressikeskkond jätkuvalt soodne ning intressimäärad jäävad madalaks veel mõneks aastaks, aga teist sellist võimalust ja nii madalat kapitalikulude aega ei pruugi lähima 10-15 aasta jooksul enam tekkida.
Lisaks pangalaenule on võimalus kaasata raha läbi pensionifondide tehtavate omakapitali investeeringute. Laia kõlapinda leidnud tulevaste pensionäride soov pensionifondide investeeringuid madala juhtimistasuga indeksitesse suruda tekitab ettevõtluskeskkonnale karuteene, sest sellised investeeringud ei aita kohalikke ettevõtteid arendada. Küsimus ei ole ju selles, milline on pensionifondi poolt võetav juhtimistasu, vadi hoopis see, milline on investeeringute puhastootlus. Ka siin on koht, kus riik peaks andma rohkem vabu käsi lubamaks fondijuhtidel teha kohalikke ettevõtteid puudutavaid investeerimisotsuseid.
Praegu on ettevõtluses riski võtmiseks hea aeg. Seda võimalust tuleb ära kasutada, sest peagi võib olla juba liiga hilja.
