Advokaat selgitab: keskonnaküsimustes on kohtusse pöördumise võimalust laiendatud, aga mitte piiramatult


Meretuulepark.
Meretuulepark. Foto on illustratiivneFoto: Scanpix, REUTERS

Hiljutise riigikohtu Hiiu meretuuleparkide lahendi puhul on palju räägitud keskkonnamõjude strateegilise hindamise tähendusest ning sellele laienevatest nõuetest. Loogiliselt esimene küsimus on aga, mis tingimustel üldse keskkonnaasjades kohtusse pöörduda saab. Kõnealuses kaasuses olid kaebajateks nii end keskkonnaorganisatsioonina määratlev MTÜ kui ka eraisikud.

Halduskohtumenetluse üldiseks printsiibiks on, et avaliku võimu tegevust võib isik vaidlustada üksnes oma ehk subjektiivsete õiguste kaitseks. Seega reeglina ei piisa kohtusse pöördumiseks üksnes väitest, et mõnesugune haldusakt või toiming on näiteks seadusega vastuolus, vaid tõendada tuleb ka seda, et halduse õigusvastane tegevus rikub just kaebaja õigusi. Keskkonnaasjades on seda reeglit mõnevõrra leevendatud, ent mitte piiramatult.

Keskkonnaorganisatsioonidel on keskkonnaasjades kaebeõigus
Esiteks on keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) tulenevalt Århusi konventsiooni ülevõtmisest (vt konventsiooniga seonduvat kirjutist SIIT) kaebeõigus antud keskkonnaorganisatsioonidele, kes ei pea tõendama ühegi konkreetse isiku subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid piisab ka avalikust või kollektiivsest huvist näiteks looduskaitse alla võtmise küsimuses jne.
Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust eeldatakse, kui vaidlusalune halduse akt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga. Riigikohus leidis, et kaebuse aluseks olevad argumendid peavad samuti järelikult seonduma keskkonnakaitsega.
Keskkonnaorganisatsiooniks kvalifitseerub KeÜS-i kohaselt:

  • mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset või
  • juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, näiteks seltsing, kes liikmete kirjaliku kokkuleppe alusel edendab keskkonnakaitset ja esindab olulise osa kohalike elanike seisukohti.
Seotud lood:

Seejuures on kohtupraktikas välistatud keskkonnaorganisatsioonina kohalik omavalitsus avaliku võimu kandjana, samuti näiteks küla üksusena. Õiguskirjanduses on märgitud, et ehkki keskkonnakaitse ei pea olema organisatsiooni ainus eesmärk, ei tohiks organisatsioonil olla keskkonnakaitsega konkureerivaid majanduslikke eesmärke. Keskkonnaorganisatsiooniks võib seejuures olla ka ühendus, kellel senine tegevus puudub, ent sellisel juhul tuleb täiendavalt hinnata organisatsiooni võimet eesmärke ellu viia selle ülesehituse, liikmete arvu ja liikmeks saamise kriteeriumite järgi.

Igaühe õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale
Teiseks on keskkonnaõiguses laiendatud ka isiku subjektiivselt kaitstavate õiguste ulatust. KeÜS-i kohaselt on igaühel subjektiivne õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Keskkonnaks on seejuures eelkõige looduskeskkond, sh ka linnapargid, ent selleks ei peeta õiguskirjanduse kohaselt miljööd kui sellist. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud või tõenäoliselt mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Seega võib näiteks kaitstav olla kodulähedane linnapark, mida kaebaja jalutamiseks või tervisejooksuks kasutab, või ka suvilalähedane järv, milles sageli ujub.

Oluline on, et õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ei oma prioriteeti kolmandate isikute, eelkõige naabrite, põhiõiguste, näiteks ettevõtlusvabaduse või omandiõiguse ees. KeÜS-i kohaselt tuleb kaaluda ka teiste isikute ja avalikke huve ning piirkonna eripära. Seega kaebuse esitamise õigus ei tähenda veel selle rahuldamist. Keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse, kui on ületatud mõnesugune piirväärtus, näiteks vee või õhu kvaliteedi, saasteainete, mürataseme vms osas. Kui sellist piirväärtust ületatud pole, tuleb isikul endal tõendada keskkonna mittevastavust tema tervise- ja heaoluvajadustele.

Loe veel

Teatud planeeringute kehtestamist saab vaidlustada avaliku huvi kahjustamise argumendil
Kolmandaks on oluline teada, et kaebeõigust on laiendatud ka planeeringute puhul. Planeeringuvaidlused on tihti vähemalt osaliselt keskkonnaalased. Planeeringute kehtestamist on võimalik vaidlustada lisaks kaebaja enda subjektiivsete õiguste rikkumise argumendile ka populaarkaebusena ehk väitega, et planeering on vastuolus avalikke huve kaitsvate õigusnormidega. Kehtiva planeerimisseaduse kohaselt on see õigus mitte kõigi planeeringute, vaid ainult riigi ja KOV-i eriplaneeringu, KOV-i üldplaneeringu ning detailplaneeringu vaidlustamisel.

Kokkuvõttes on keskkonnaasjades seega halduse tegevuse vastu kaebuse esitamise võimalust oluliselt laiendatud võrreldes nö klassikaliste kaasustega:

  • nii on kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonil tema keskkonnakaitseliste eesmärkide ja tegevusega seoses;
  • samuti on igaühel meist õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega kaebajal on oluline puutumus. Nii on võimalik kohtusse pöörduda ka kodulähedase pargi või looduskaitseala säilitamisega seoses;
  • lisaks on kaebeõigus planeeringute kehtestamise vaidlustamisel üleüldiselt laialdasem.

Samas tuleb arvestada, et õigusi pole laiendatud piiramatult. Nii keskkonnaorganisatsiooni reaalset võimet oma keskkonnakaitselisi eesmärke ka ellu viia kui ka olulist puutumust teatud keskkonnaga tuleb kaebajal endal tõendada. Mõistagi ei tähenda ainuüksi kohtusse pöördumise õigus kaebuse garanteeritud rahuldamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare