Kaardita orienteerumine kohtumaastikul
Nali naljaks, aga tegelikult on olukord kurb. Riik peab looma õiguskorra, mis annab selle alamatele (õigus)kindluse ja selguse ning kohtusüsteem peab tagama õiguse rakendamise selliselt, et menetluse käik ja tulemus oleks prognoositav. Vaidluse korral peaks olema ette enam-vähem selge, millise lahendi võib kohus teha. Selline selgus aitab juba ise kaasa õiguskorra toimimisele ja vähendab kohtute koormust.
Advokaadi ülesanne
Rääkides vaidlustest, on minu meelest advokaadi esimene ülesanne hinnata ära kliendi positsioon ja öelda kliendile otse ja ausalt, mis on tema võimalused ja millest need sõltuvad. Samuti peab prognoosima kohtumenetluse kestuse ja kaasnevad kulud. Seejuures peab advokaat oma hinnangu eest vastutama. Eesti Advokatuuri eetikakoodeks ütleb, et advokaat peab kliendile selgitama, missugused on võimalused ja eeldused kliendi poolt soovitava lahenduse saavutamiseks. Meie büroo teeb seda alati ja ilmselt ka kolleegid. Ent mida sa prognoosid, kui saad kohtutelt vastakaid lahendusi ja isegi hagi menetlusse võtmine võib saada komistuskiviks.
Segadust kui palju
Mõned lahendused panevad eemalt vaadates lihtsalt küsima, et kuidas on see võimalik? Näiteks kohtuasjade riigilõivude ümber toimunud trall, kus riik tõstis esmalt lõivude määrad taevasse ja siis Riigikohus hakkas vastavaid paragrahve ükshaaval kehtetuks tunnistama, kuna nad ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Või ka 2014.a veebruaris meediakünnise ületanud Riigikohtu otsus, mis pööras peapeale 20 aastat kehtinud pärandvara müügi maksustamise reeglid või samuti eelmisest kuust pärinev Riigikohtu lahend, mis andis Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks küsimuse, kas määrus, mis sätestab kaotanud poolelt väljamõistetavate advokaadikulude piirmäärad, on üldse põhiseadusega kooskõlas, kuna selle on kehtestanud Vabariigi Valitsus (mitte aga parlament seadusena)?
Teised aga tekitavad kas hämmingut, segadust või nördimust või neid kõiki korraga. Kuidas ma selgitan kliendile, et ühest ja samast faktooringulepingust tekkinud kaks ühesugust vaidlust saavad kahes erinevas maakohtus kaks täiesti vastupidist lahendust? Täpselt sama leping, täpselt samad asjaolud, lihtsalt faktooringuvõlgnikud asuvad kahes erinevas Eesti piirkonnas, mistõttu pidi neid hagema erinevates maakohtutes.
Kuidas ennustada kliendile, et tema suhtes esitatud pankrotiavalduse lahendamine võtab aega poolteist aastat ning jõuab ära käia maakohtus, siis ringkonnakohtus, siis uuesti maakohtus, siis jälle ringkonnakohtus ja siis Riigikohtus ning kuigi vaieldavad asjaolud on algusest saadik samad ja kumbki pool midagi uut ei esita, teevad kohtud risti-vastupidiseid lahendeid?
Kuidas selgitada kliendile, miks kohus ei võta tema hagi tagamise avaldust menetlusse ja toob puudusena välja, et avaldusest pole näha, et hageja oleks nõudnud võla vabatahtlikku tasumist, kuigi seadus sellist eeldust ei nõua? Kuidas selgitada kliendile, miks kohus ei võta tema hagi menetlusse ja toob puudusena välja, et hagile pole lisatud Vene Föderatsioonis asuva kostja registrikaardi originaali kohta Apostilli, kuigi Eesti ja Vene riigi vahel on õigusabi leping, mille järgi Apostilli nõuda ei saa ning kuidas ma selgitan, miks kohus oma nõudmisest ei tagane ka siis, kui talle on asja selgitatud?
Missugusele kliendile võiks piisata selgitusest, et kohus on nagu beebi pepu, millest ei tea kunagi, mida sealt tuleb?
Otsida lahendust suhtlemises?
Üldistada ei ole õige, aga olen mõnede kohtunike käest kuulnud, et asjade lahendamisel nad omavahel ei suhtle. Isegi sama kohtumaja piires mitte. Igaüks lahendab omi asju ja kaasuste arutamist ning kohtupraktika ühtlustamist ei toimu. Kohtunik isegi ei tea, kuidas kolleeg kõrvaltoas on sarnase asja eelmisel nädalal lahendanud. Möönan, et see on maakohtute meeletu töökoormuse juures isegi mõistetav. Kohtunikel pole lihtsalt kvaliteetseks õigusemõistmiseks piisavalt aega.
Ministeerium nõuab aga statistikat – vaidlused tuleb lahendada kiiresti, kusjuures kvaliteedi üle otsustatakse edasikaevatud lahendite hulga alusel. See kõik toimub aga kellegi kulul ja tihtilugu on kliendi jaoks odavam jätta jõusse täiesti ebaõige sisuga lahend, et alustada lihtsalt uut menetlust. Tagajärjeks on küll statistiliselt suurenenud jõustunud lahendite hulk, aga ühes sellega ka järjest kasvav töökoormus.
