Riigi sekkumine majandusse – mitte ainult maailmavaate küsimus
Riigiabi on Euroopa Liidu aluslepingute järgi üldjuhul keelatud. Riigiabi ebaseaduslikkuse ja tagasinõudmise temaatikat on Eestis viimastel aastatel laialdaselt kajastatud, nii erialakirjanduses kui meedias. Küll aga tundub kohati, et sisustame riigiabi mõistet liiga kitsalt ettevõtlustoetuste taotlemise-saamise-tagasinõudmise kontekstis.
Tegelikult võib riigiabiks pidada üldistatult igasugust avaliku sektori sekkumist majandusse ja turuprotsessidesse.
Riigiabi mõiste koosneb järgmistest elementidest, mis peavad kõik kumulatiivselt esinema:
(1) abi saaja on ettevõtja ehk tegeleb majandustegevusega;
(2) saadud vahendid on riiklikku päritolu;
(3) abi saaja saab eelise;
(4) meede on valikulikune;
(5) eksisteerib vähemalt oht konkurentsi moonutamiseks; ja
(6) eksisteerib mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.
Kolme viimast tingimust võib pidada üsna ühemõttelisteks: valikulisuse kriteeriumi täidab juba see, kui abi andjal on kaalutlusõigus meedet rakendada. Konkurentsi moonutamise ohtu ja mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele eeldatakse üldjuhul isegi siis, kui abi saaja tegutseb ainult oma koduriigis – näiteks võib toetus muuta teiste liikmesriikide ettevõtjate turule sisenemise keerulisemaks, sest säilitab või suurendab kohaliku pakkumist, olenemata käibe suurusest. Erandiks on riigisisesed monopolid, mis ei tegutse teistes riikides ega kõrvaltegevusega.
Käesolev artikkel keskendub seega esimese kolme kriteeriumi sisustamisele viimase aja praktika kohaselt.
Majandustegevus: riigiabi saajaks võib olla ka riik ise
Mis puudutab abi saaja kui ettevõtja kriteeriumi, siis majandustegevus on riigiabiõiguse mõttes mistahes kaupade/teenuste pakkumine turul. Seejuures ei ole oluline, et avalik sektor soovib näiteks mingit teenust ise pakkuda – kui turuosalised sooviksid ja suudaksid turul seda ise teha, on ka vastav avaliku sektori asutus ettevõtja. Samuti ei oma mingit tähtsust abi saaja eksisteerimise õiguslik vorm ning kasumitaotlus – näiteks võib ka MTÜ-d pidada ettevõtjaks ning riigiabi saajaks. Oluline on siiski märkida, et üldreeglina seondub mõiste „ettevõtja“ konkreetse tegevusega – näiteks eelnimetatud avaliku sektori asutus on ettevõtja ainult selle tegevuse raames, milles ta majandustegevusega tegeleb. Majandustegevuseks ei peeta avaliku võimu teostamist pigem selle mõiste kitsamas tähenduses – näiteks sõjavägi, vanglate pidamine jms. Tasuline (era)haridus, kommertslikult (kasutustasust) ülalpeetav taristu jne kuuluvad samuti majandustegevuse mõiste alla.
Vahendid: kogu avaliku sektori vahendite kulutamine luubi all
Vahendite riiklik päritolu on samuti laiendatud tingimus – ka näiteks avaliku sektori kontrolli all olevad eraõiguslikud isikud ning samuti autonoomsed avaliku sektori osad (eelkõige, aga mitte ainult kohalikud omavalitsused) võivad olla riigiabi andjaks. Samuti ei ole iseenesest määrav vahendite päritolu – näiteks, kui ettevõtjale maksavad tasu hoopis kolmandad isikud (näiteks mingi teenuse kasutajad) riigi pandud kohustuse tõttu, võib tegu olla riigiabiga. Euroopa Liidu vahendid, mille jaotamise pädevus kuulub liikmesriigi rakendusüksusele, on samuti „riiklikku päritolu“.
Eelis: igasugune finantsseisundi paranemine
„Eelis“ on iga majanduslik kasu, mida ettevõtja poleks saanud riigi sekkumiseta. Siinjuures kasutatakse kohtupraktikast tulenevalt nn mõistliku turuinvestori testi – kui mõistlik turuinvestor ei oleks eelnevat äriplaani koostades, riske ja võimalikku kasu hinnates samasuguselt tegutsenud, on abi saaja saanud eelise. Abi andja kui avaliku sektori esindaja sotsiaal-, regionaal- jms poliitilisi huve arvesse ei võeta. Turuinvestori testi tuleks kasutada sisuliselt igasuguse „maksumaksja raha“ liikumise korral – kapitalipaigutusel, laenu/garantii andmisel, teenuste tellimisel ja asjade ostmisel/müümisel jne.
Küsimus pole vaid poliitikas
Mida eeltoodust järeldada? Riigiabi esineb ka seal, kus esialgu arvata ei oska. Riigiabiks võib olla nii liiga kallilt pakutav avalik teenus, asjade ostmine avaliku sektori poolt üle turuhinna, leppetrahvist, kahjuhüvitisest- või maksunõudest loobumine, aga ka munitsipaalpoe tegevuskulude ja kahjumi katmine kohaliku omavalitsuse eelarvest või üüriturule sekkumine.
Riigi ja kohaliku võimu majandusse sekkumise piiramine ei ole üksnes majandusteooria või maailmavaate küsimus, vaid sellel on selge konkurentsiõiguslik taust. Allakirjutanul oleks siiralt hea meel, kui poliitiliste otsuste tegijad mõtleksid igakordselt läbi, miks ja kuidas riik või kohalik omavalitsus turul toimetab, kas see on üldse lubatud ja mida sellega saavutada loodetakse.
