Venemaa vs Euroopa Inimõiguste Kohus: võitlus suveräänsuse eest



Strasbourgi  kohus
Strasbourgi kohusFoto: Urmo Soonvald

2015. aasta detsembri keskel võeti Vene Föderatsioonis vastu seadus, mis annab Vene konstitutsioonikohtule õiguse otsustada, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend on vastuolus Föderatsiooni põhiseaduse aluspõhimõtetega ja sellest tulenevalt ka võimaluse keelata otsuse täitmine Venemaal.

Seaduse vastuvõtmise peamiseks põhjuseks peetakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tehtud lahendit Yukose asjas, kus Inimõiguste Kohus mõistis Venemaalt välja kompensatsiooni suurusega pea 1,9 miljardit eurot.

Konstitutsioonikohtu tähendus

Vene konstitutsioonikohus koosneb 18. kohtunikust, kelle peamine ülesanne on kontrollida aktide vastavust põhiseadusele. Erinevalt Venemaast ja näiteks kahest teisest Balti riigist, ei ole Eestil eraldiseisvat konstitutsioonikohut. Küsimusele akti vastavuse kohta Eesti põhiseadusele annab vastuse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Muudatusest lähemalt

Juba enne seaduse kujul vastu võtmist tegi 2015. aasta suvel muudatusega sarnase otsuse Vene konstitutsioonikohus. Nimelt märkis Vene konstitutsioonikohus, et Venemaa võib teatud erandlikel juhtudel keelduda talle pandud kohustustest, kui see on ainus võimalus, et vältida Föderatsiooni põhiseaduse alusprintsiipide ja normide rikkumist. Oma otsuse põhjenduseks märgib konstitutsioonikohus vaid seda, et kuigi Venemaa osaleb rahvusvaheliste organisatsioonide töös ja annab osaliselt neile üle oma pädevusi, ei tähenda see seda, et Venemaa ütleks lahti oma riiklikust suveräänsusest.

Loe veel

Detsembris vastu võetud seadus sätestab uue ja palju rahvusvahelist tähelepanu pälvinud konstitutsioonikohtu pädevuse eelkõige punktis 104.3, kust tuleneb konstitutsioonikohtu õigus kontrollida, kas Venemaal on võimalik rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni otsust täita.

Õiguslikest tagajärgedest

Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 46 paneb konventsiooniga liitunud riikidele rahvusvahelise kohustuse täita Euroopa Inimõiguste Kohtu iga otsust, mille pooleks nad on. Siiani ei ole konstitutsioonikohus jõudnud veel oma pädevust kasutada, mistõttu saab antud juhul rahvusvahelise õiguse rikkumisest täie kindlusega rääkida hetkest, mil Vene konstiutsioonikohus oma uut päedvust ka rakendab. Nimelt eksisteerib rahvusvahelises õiguses positsioon, et rahvusvahelise õiguse rikkumisest ei saa rääkida seni, kuni seadust ei ole reaalselt rakendatud ehk antud kontekstis toimub rikkumine hetkel, kui konstitutsioonikohus keelab Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendi täitmise Venemaal. Seega sellise seaduse vastuvõtmine ainuüksi ei tähenda automaatselt rahvusvahelise õiguse rikkumist.

Samal ajal on seadusemuudatus kummaline Vene siseriikliku õiguse ja seda nimelt Föderatsiooni põhiseaduse artikli 15 lõike 4 valguses. Viimasest tuleneb, et kui Vene seadus näeb ette üht, aga rahvusvaheline leping, millega Venemaa on liitunud, teist, siis vastuolu korral kohaldatakse rahvusvahelist lepingut. See tekitab küsimuse, kuidas on võimalik seadusega anda riigi organile pädevus otsustada, et rahvusvahelist lepingut ei tule täita, kui põhiseadus ütleb selgelt, et seadust trumpab rahvusvaheline leping, sh konventsioon.

Seadusmuudatuse tähtsusest

Seadusmuudatus on saanud palju kajastust ning rõhutatud on muudatuse probleemsust inimõiguste jaoks üldiselt. Vastuseis Euroopa Inimõiguste Kohtule ja teatud protest ei ole otseselt uus nähtus. Näiteks Ühendkuningriigi poliitikud ja juristid on korduvalt Inimõiguste Kohtu tegevust ja otsuseid kritiseerinud ning välistatud ei ole Ühendkuningriigi Euroopa Nõukogust lahkumine. Samas ei ole veel keegi Euroopa Nõukogu liikmetest vastu võtnud taolist rakendamise korral sõnaselgelt konventsiooni rikkuvat seadust. Just viimane teeb Vene seaduse niivõrd kõmuliseks. Eks aga aeg näitab seaduse tegelikku mõju rahvusvahelisel areenil.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare