Innovatsioon seadusloomes või eksitus? Uuenenud seadusesse said sisse punktid, mis panevad ettevõtjaid kukalt kratsima
Tarbijakaitseamet on väljastanud ettekirjutused, et ettevõtted lõpetaksid sellise seaduserikkumise. Ettevõtjatel on aga erakordselt keeruline mõista, kuidas järelmaksuvõimaluse info jagamise keelamine meie tarbijat kaitseb. Keelame teadmise, et kaupa on võimalik osta ka kohe selle eest 100% täissummat välja maksmata? Seaduse eesmärk oli küll piirata krediidiasutuste pakutavaid kõrgete intressidega lühiajaliste laenude reklaame, kuid sõnastusse on ekslikult sisse vormunud ka hoopis avalikkusele suunatud totaalne kommunikatsioonikeeld kõigile ettevõtjatele. Esimesena Euroopas oleme leiutanud keelu eratarbijat teavitada erinevatest maksevõimalustest. Meile ju väga meeldib olla igal pool esirinnas. Kui soovin osta külmkappi järelmaksuga, siis minul kui tarbijal, kelle huve seadusloomega n-ö kaitstakse, ei ole enam võimalik saada avaldatavast reklaamist teavet järelmaksuvõimaluste kohta, samuti ei tohi mulle näidata pakutava kauba kõrval kuumakse suurust.
Seaduse ekslik tõlgendus või soov üle reguleerida?
Toote- või teenusereklaam, milles kaupmees on ära maininud kas sõna "järelmaks", "kuumakse" vms tarbijakrediidiliigi, loeb Tarbijakaitseamet praegu 100%-liseks tarbijakrediidireklaamiks ja nõuab selle avaldamise soovi korral finantsteenuste reklaamile kohaldatavate seadusepügalate täitmist. Need aga keelavad mis tahes vormis infot kauba või teenuse kohta avalikkusele avaldada. Äge, mõtlesime välja, sõnastasime valmis ja helged pead kinnitasid selle seaduse ära ka. Kellelgi teisel pole, aga meie tegime ära!!! Tavatarbijana ja ettevõtjana on mõistetamatu, kuidas saab avalikult reklaamitavat külmkappi või sõiduautot finantsteenuse reklaamiks lugeda ja sellele kohaldada nõudeid, mis välistavad mis tahes selgitused reklaamis oleva kauba kohta. Keelatud on igasugused sõnalised ja kujunduslikud lisandid (finantsteenuse reklaam RekS-i § 29 lg-tes 2 ja 3.1- 3.5), sh toote nimetus, omadused jne.
Ja nüüd veel üks kurioosum: kui reklaam on suunatud ärikliendile, siis kõik eelpool mainitu ei kehti ning reklaamitavat kaupa võib koos finantseerimisvõimalustega näidata. Ehk eraisik-tarbija ei tohi teada oma ostuvõimalusi, aga äriklient-tarbija tohib. Aga vabandust väga, kes need "ärikliendid" on, kas mitte täiesti tavalised eraisikud, kes lihtsalt ettevõtluses toimetavad? Seega tööl olles tohid teada, missuguseid ostuvõimalusi kaupmees pakub, aga pärast tööd enam ei tohi. Kummastav, aga tänase seisuga tõsi.
Kiiruga vastuvõetud seadusemuudatused
Väärib ehk märkimist ka see, et RekS-i § 29 praegune redaktsioon võeti Riigikogus vastu kiirustades. Isegi vastava istungi protokollist leiab viiteid, et nii mõnigi Riigikogu liige pidas eelnõud ebaõnnestunuks. Tegemist oli sotside algatatud eelnõuga, mis suruti n-ö poliitilise kokkuleppe alusel läbi vahetult enne Riigikogu eelmise koosseisu volituste lõppemist.
Kiirustamine aga on viinud olukorrani, mis ei ole kasulik mitte kellelegi.
Kuidas olukorda lahendada?
Kiiremas korras tuleks seaduse loojal, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil, ning järelevalveorganisatsioonidel, tarbijakaitseametil ja finantsinspektsioonil, jõuda kokkuleppele, milliste parameetrite järgi on reklaam tarbijakrediiditeenuste reklaam ning milliste järgi mitte. Esimestel kohtumistel ettevõtete katusorganisatsioonide esindajatega ühistele seisukohtadele ei ole jõutud. Ametnike seisukoht on, et "mis teha, meie tõlgendame seadust niimoodi..."
Ettevõtjad on arvamusel, et kui tegemist on toote- või teenusereklaamiga, mille avaldaja ja peamine kasusaaja on toote müüja, mitte finantsteenuste pakkumisele keskendunud ettevõte, siis ei ole tegemist finantsteenuse reklaamiga.
Oleme operatiivselt valmis aitama ka selgitava juhendi koostamisel, kirjeldades, mis proportsioonides peaksid olema tooteinfo ja finantseerimisvõimaluse info.
