Me suutsime ühise laua taha saada neli Eesti reklaamimaastiku legendi - Olav Osolini, Marek Reinaasi, Joel Volkovi ja Rain Teimanni, kes kõik on aastakümneid valdkonna tipptegijate seas olnud. Nad mäletavad Eesti reklaamitööstuse algusaegu. Eelmisel korral (loe lugu siit) rääkisime Kuldmuna sünni juures olnud nelikuga sellest, kuidas konkursini jõuti ning kuidas seda alguses rahastati. Nüüd aga eemaldume konkursist kui sellisest ning pöörame pilgu toonasele reklaamimaailmale üldisemalt. Jutust tuleb välja, et ehkki praegune aeg ei ole sugugi halb, oli just 90ndate lõpp ja 2000ndate algus reklaamivaldkonna kuldajastu. Miks nii?

Esimesed kuldmunad jagati aastal 1998. Toona oli reklaaminduses väga põnev aeg. Klientidel olid suured sihid ning reklaamiloojat peeti tippjuhi abimeheks nende sihtide saavutamisel. Kliendid usaldasid veel reklaamitegijaid ning nood austasid oma kliente. Tol ajal oli tavaline, et agentuuri saabusid eelseisvast kampaaniast pajatama ettevõtete juhid, mitte kesk- või madalama astme töötajad, nagu on tihti tänapäeval tavaks. Nii mõnelgi kodumaisel suurfirmal polnudki veel sellist tegelast nagu turundusjuht või polnud äsja ametisse võetud töötajal veel nii palju kogemust, et lasta tal otsustada sedavõrd tähtsa valdkonna üle, kui seda oli reklaam.

Kuna reklaamijaid usaldati, siis võisid agentuurid julgelt välja käia üsna meeletuid ideid, mis tihtipeale ka ellu viidi, sest firmajuht ei kippunud analüüsima kõiki riske või ohtusid, mida tavapärasest äkilisem kampaania võis endaga kaasa tuua, lausudes vaid: „Kihvt! Mulle meeldib! Teeme ära!" See lõi reklaamiinimestel silmad särama ja täitis ühtlasi ka rahakotti, sest tööd vihuti tol ajal kõvasti ning kliendid olid valmis lahedate reklaamide eest korralikult maksma. Kogu reklaamivaldkonda peeti kuumaks ja ägedaks ning sellesse sädelevasse maailma kippus inimesi igalt elualalt.

Igale ametikohale joosti tormi

Kuna reklaam oli kuum valdkond, siis kujutati ette, et reklaamiagentuuris saab teha võimsat karjääri. Olav Osolin meenutab, et kui tal oli toona vaja agentuuri sekretäri, siis võis ta saada ühe Eesti Ekspressis avaldatud töökuulutuse peale üle 200 avalduse. Inimesed tungisid agentuuridesse kõikvõimalikele töökohtadele. Karjääriredel oli selgelt näha, sest alustada võis autojuhi, sekretäri või assistendina ning juba peagi leidsid nutikamad end projekti- või loovjuhi kohalt.

„Toona oli palju assistente vaja. Viimist, toomist ja näost-näkku suhtlemist oli palju. Assistendid saalisid palju reprode, ajalehetoimetuste ja trükikodade vahet, kuna tol ajal kasutati veel trükikilesid. Need inimesed teadsid, kuidas asjad käivad ja imesid endasse iga päevaga kogemusi ning oskusi. Täna seda ei ole. Kõik toimub veebi kaudu. AD teeb naksti trükifaili ja lähetab selle otse meediasse. Assistente ei ole enam vajagi. Karjääriredel on muutunud väga lühikeseks," toob Osolin välja.

2000ndate üks paremaid copywritereid Andrus Niit alustaski oma karjääri kuller-autojuhina. Hiljem on ta võitnud peaaegu kõik auhinnad, mida reklaaminduses võita on võimalik. Rain Teimann lisab, et parimad copywriterid tulevadki nendest, kes töötanud varem bussijuhi, baaritöötaja või klienditeenindajana. Nad puutuvad kokku paljude erinevate inimestega ja nuusutavad reaalselt elu, mis annab ainest headele elulistele reklaamidele, sellistele, mis inimesi kõnetavad.

Kõik olid kohal

„Tol ajal oli reklaamitööstus palju seksikam ala kui nüüd. Jõukas ala. Seal oli loovseltskonna koorekiht. Andrus Kivirähk oli copywriter," meenutab Marek Reinaas. Rain Teimann lisab, et paljud praegu tuntud kirjanikud olid toona reklaamindusega seotud, lisaks ka populaarsed meelelahutajad - Kaur Kender, Peeter Sauter, Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm, Peeter Oja, Ivo Uukkivi ja teised. Olav Osolini sõnul oli toonane kõige kõvem copywriter Hendrik Toompere Jr, kes on nüüd Draamateatri armastatud lavastaja ja näitleja. „Ma üritasin teda Kolme Karusse meelitada, aga minu suureks üllatuseks teatas Hendrik mulle, et ta plaanib reklaamialalt lahkuda ning hoopis teatrisse näitlejaks ja lavastajaks minna. Uurisin, et kas ta on lolliks läinud, et ta sellisesse kohta läheb, kus pole ei vabadust ega ka raha. Aga tegelikult sai ta juba tol ajal aru, et aeg muutub ning teatritöö võib pakkuda põnevamat väljakutset kui iga päevaga üha rohkem standardiseerunud reklaamivaldkond," märgib Osolin.

Kuna kultuuri vallas olid vahepeal majanduslikult üsna hapud ajad, siis polnud üllatav, et reklaamiagentuuridesse kippusid ka need kirjamehed ja muusikud, kes ise reklaami kogu hingest vihkasid, kuid kellel olid parajasti näpud põhjas ja pere vaja toita. Mitmed neist maandusidki mõneks ajaks agentuuridesse tööle, sest tol ajal ei eeldatudki reklaamitegijalt eelnevat reklaamialast koolitust või kogemust - enamasti sai uus tulija oma koolituse töö käigus kas agentuuri juhilt või kolleegidelt.

„Oli olemas põlvkond talente, kel ei olnud 90ndatel rahalist väljundit ning siis koputati agentuuri uksele. Täna on neil tohutult palju rohkem võimalusi. Reklaamitööstus on praegu võib-olla üks viimastest kohtadest kuhu tullakse," leiab Teimann. Joel Volkov nendib selle peale, et eks neid näitlejaid ja lauljaid koputa ka praegu agentuuride ustele, aga kuna vahepeal on hakatud reklaami vallas lähtuma rohkem turundusest ja analüüsist ning niisama lahedast ideest enam ei piisa, siis on nii-öelda puhtal loovhingel üha raskem agentuuris kanda kinnitada. „Näitlejad küll proovivad tulla, aga ei saa sisse. Analüüsi tase on nii keeruliseks läinud. Kainet lihtsust ei ole enam," nendib Volkov.

Olav Osolin ütleb isegi veel otsekohesemalt, et ajapikku muutus reklaami valdkond küüniliseks tööstusharuks, kus turundusjuhid ja reklaamitegijad hakkasid võidu kalkuleerima, mida tuleks kindla peale teha, et kampaania edu garanteerida ning selle käigus viiliti kõik ohtlikud nurgad ümmarguseks. See viis reklaamitegijate silmist sära. „Varem kaifiti reklaamimaailma meeletult," meenutab Osolin, „nüüd unistatakse vist säravate silmadega rohkem juba sellest, kuidas pääseks Austraaliasse apelsine korjama."

Eelneva jutu võtab kokku Marek Reinaas, kel oli omal ajal valida reklaaminduse ja juristikarjääri vahel: „Džentelmanid, me olime suurejoonelise asja alguses. 90ndate lõpu ja 2000ndate alguse reklaamiagentuur on ikka läbi ajaloo kõige normaalsem koht, kus töötada."

Seda kuuldes arvab Teimann, et eks 20 aasta pärast kogunevad samal moel laua taha Transferwise'i ja Skeletoni tüübid ja räägivad sama juttu, et kõik andekad tulid 2018. aastal neile ja nüüd on jube igav. Ta puistab varrukast ka temaatilise anekdoodi: „Miks on vaja nelja vana reklaamimeest, et lambipirni vahetada? Üks vahetab ja kolm arutavad, et vana oli ikka parem."

Nelik rõhutab siiski, et kuigi eelnev jutt kippus vägisi vanade aegade idealiseerimiseks, on siiski ka tänases reklaaminduses palju põnevat ja köitvat. Omad staarid, võlud ja väljakutsed on ka 2018. aastal täitsa olemas. „Hea idee ja oskuslikult jutustatud lugu on endiselt hinnas. Selles osas pole midagi muutunud. Tuleb vaid need üles leida, kes seda oskavad ja suudavad hinnata, nii kliendi kui ka reklaami vastuvõtja poole pealt," nendivad mehed üksmeelselt.

Jätkub...