Turundusraadio: loomemajanduse turunduse kasutamata võimalused
Paljud loomemajanduse ettevõtted on väikesed ja veidi jännis oma loomingu turundamisega. Seda peljatakse ja ei osata ära kasutada kõiki võimalusi. Eva Leemet Loov Eestist jagab innustavaid näiteid.
Loomeajanduse alla kuuluvad arhitektuur, disain, muusika, film, kunstivaldkond, meedia, meelelahutus IT, teater ja muusika, ka kultuuripärand, muuseumid ning raamatukogud. Kui viimaseid kahte doteerib riik, siis teised püüavad ettevõtluserindel ise toime tulla. Alati pole see lihtne, sest sageli on tegu ühe inimesega mikroettevõtetega, kes on turutingimustes haavatavad. Samas on neil ka omad plussid – nad on paindlikud ja saavad turu muutustele kiiresti reageerida. Nende eeliseks on see, et turundada on võimalik üpris väikese eelarvega - näiteks korraldada näitusi, teha töötubasid ja esitleda seal oma tooteid. Loomemajanduse ettevõtete trumbiks on seegi, et neil on pakkuda elamusi, samas kui traditsioonilised ettevõtted vaevlevad ideedenappuse käes (millega küll silma paista?).
Loomeettevõtja peab arvestama turgude eripäraga – ei saa ühtmoodi turundada filmi ja disaini. Filmiturunduses on palju kaasa aidanud Eesti filmide edu - meie filme on valitud festivalidele ja nende seas on ka Oscari nominent. Muusikaturunduses on liigutud rohkem e-kanalitele ja Spotify eduloost on eestlasedki juba osa saanud. Meie enda Tallinn Music Week on üritus, kust paljud kohalikud muusikud on tuule tiibadesse saanud.
Eva Leemet lisab, et turundusele aitab palju kaasa, kui pannakse rõhku oma brändile. Brändi all on lihtsam toodet turule tuua ja müüa. Persoonibrändi puhul aitab omakorda müüa isiku lugu ja sotsiaalmeedia loob isikubrändi kujundamiseks palju võimalusi. Näiteks silmaringi avardav Reet Ausi lugu disainimaailmas. Ostetakse lugu ja missiooni ehk laiemat tähendust. Heaks näiteks on ka ökokosmeetikabränd Sõsar, kes on turunduse- ja ekspordikodutööga jõudnud nii kaugele, et on valmis vallutama suuremaid turgusid. Ostjale räägitakse lugu Eesti naiste ürgsest väest ja jõust, mis on ammutatud puhtast loodusest. On ka häid näiteid, mis ei baseeru lugudele, vaid kus töötavad teised võtted. Näiteks Kriss Sooniku brändi puhul rõhutatakse disaini ja eristuvust.
Leemet juhib tähelepanu sellele, et ettevaatlik tuleb olla kõigega, mis puudutab usundeid ja kultuurilist eripära. Pigem jääda tagasihoidlikuks ning mõelda neutraalsetele väljunditele, et olla üheti mõistetav. Lisaks soovitab ta disaineritele, et nad võiks klientidele rohkem näidata seda poolt, kuidas toode valmib. See toob tarbija lähemale arusaamise, miks see nii palju maksab.
Mitmed elustiiliettevõtted kasutavad rahvusvahelisi müügikanaleid (nt Etsys müüvad Eesti disaini- ja käsitöötooted väga hästi). Paljud moetegijad ja aksessuaaride tootjad toetuvad aga tellimustele, müües seeläbi elustiili. Moekunstnik Lilli Jahilo teeb turunduses näiteks koostööd Volvoga - koos autoga müüakse tema ilusaid kleite.
Mida mujalt maailmast õppida? – Eva Leemeti meelest seda, kuidas põhjamaades uhkusega oma disaini presenteeritakse. Selleks on palju väikseid poode ja butiike. Tallinnas neid kohti napib, sest väiketootjad ei jaksa maksta pealinna kõrget renti. Positiivse poole pealt on ta näinud, et Kaubamaja võtab juba Eesti disaini müüki. Ta leiab, et jaekaubandus võiks loomeinimestele selles osas veelgi enam vastu tulla.
