Damien Hirst, kelle varandust peeti varemgi 200 miljoni naela suuruseks (neli mld krooni), kuulus juba enne oksjonit maailma rikkamate kunstnike sekka. Nüüd aga sai ta demonstreerida, et nõudlust tema teoste järele ei mõjuta ka maailma rahaturgudel möllav kriis. Kokku müüs Londoni oksjonimaja Sotheby’s kahepäevasel enampakkumisel 218 Hirsti signeeritud tööd – kolm jäi müümata ja kaks müüdi eraviisiliselt. Tulu kujunes ennustatust märksa suuremaks – eelnevalt hinnati seda 65 miljoni naela (1,3 mld krooni) kanti.

Tavaliselt müüvad elus olevad kunstnikud oma töid elukutseliste kunstivahendajate kaudu. Hirstil on neid kaks: Jay Jopling Londonis ja Larry Gagosian New Yorgis. Oksjonile saab oma töid viia vaid kunstnik, kes on endas väga kindel – enampakkumisel on võimatu kontrollida, kes mida ostab ja kui palju ta selle eest maksab. Midagi sellist, nagu Hirst, ei ole aga keegi varem proovinud. Ning tõenäoliselt ei proovigi – oht turgu üle ujutada on liiga suur.

Miks siis Hirst selle üldse ette võttis? Ühest küljest ilmselt tahtis ta teha midagi revolutsioonilist. “Ma tahan, et tulevased kunstnikud peaksid mind lahedaks,” ütles ta ajakirjale The Economist. Teisest küljest aga arvas Hirsti ärijuht, 70-aastane raamatupidaja Frank Dumphy, et selline müük võiks õnnestuda.

Hirst jättis mängust täielikult välja nii Gagosiani kui ka Joplingi, kes on juba ligi 20 aastat tema teoseid vahendanud. Pärast esimesest ehmatusest toibumist – Gagosian ütles oksjonist kuuldes Dumphyle: “Mulle tundub, et see pole hea äri” – olid nii Gagosiani esindajad kui ka Jopling isiklikult oksjonisaalis kohal ning sooritasid ka mitu ostu.

Võib tekkida küsimus: kuidas on 43-aastane kunstnik suutnud produtseerida sellisel hulgal teoseid? Vastus on lihtne: praeguseks ei ole enam tegemist kunstniku, vaid kunstitöösturiga, kes müüb kaubamärki Damien Hirst. Kui hulk kunstnikke, teiste seas ka Eesti päritolu Mark Kostabi, on rääkinud, et nad tahavad luua endanimelise kunstitööstuse, siis Hirst on selle teistest täielikumalt ellu viinud.