Kui füüsiline isik elab ühes riigis aga töötab teises juhtub tihti nii, et mõlemad riigid soovivad tema tulu maksustada ja tavaliselt on riikidel õigus seda teha oma maksuseadusete alusel. Sellises olukorras on maksukoormuse leevendamiseks nii meie tulumaksuseaduses kui ka Eesti ja välisriikide vahel sõlmitud tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingutes („maksuleping“) olemas juhend peamise maksuresidentsuse määramiseks.

Kui ettevõte juhatuse liige saab tasu oma ettevõttest, kas see tasu tuleb maksustada Eestis ja/või e-residendi asukohariigis? Maksulepinguid aga ei räägi midagi e-residentsusest, mis ei pruugi ettevõtte elu sugugi lihtsamaks teha, kuna meie E-stonia süsteem ju võimaldab ettevõtteid juhtida hoopis teisest asukohast Eestist väljaspoolt.

Eesti maksuamet aga näeb e-residendi ettevõtlustulu tekkimist tuluallika lähtepositsioonist ning maksustab selle vastavalt siin Eestis. Samas riik, kust toimib Eesti ettevõtte juhtimine, võib näha (in real life) residentsusepõhist tulu tekkimist seal ning selle vastavalt ka maksustada. Siis tulebki vaadata selle riigi ja Eesti vahelisele maksulepingut ja uurida, kuidas määrata peamises maksuresidentsus.

Isegi pärast edukat füüsilise isiku peamise maksuresidentsuse määramist võib rõõm jääda üürikeseks. On oht, et tema äriühingul tekib püsiv tegevuskoht riigis, kus algselt maksuresidentsust polnud üldse määratletud. Paljudele on üllatuseks, et juriidilise isiku maksustamine ei pruugi olla ainult seal kus ettevõtte on äriregistris registreeritud vaid ka seal kui tal on tekkinud püsiv tegevuskoht.

Juhul, kui vastava riigi maksuamet tunnistab, et püsiv tegevuskoht on tekkinud, võib juhtuda, et tuleb proportsionaalne kasum püsivasse tegevuskohta eraldada selle maksustamiseks tulumaksuga. Püsiv tegevuskoht võib tekkida ka juhul, kui äriühingul on välisriigis ainult üks töötaja ja/või juhatuse liige.