Advokaat: ebaõiglus pärandvara maksustamisel kestab edasi
Koos kevade ja pikemate päevadega jõudis kätte ka tuludeklaratsioonide esitamise aeg. Nagu igal aastal. Sellega seoses meenub pisut enam kui aasta tagasi tehtud riigikohtu lahend, mis lõpetas kaua kestnud ebaõigluse pärandvara maksustamisel (vt. Ärileht 14.02.2014 „Tuhanded pärijad said tulumaksust osaliselt priiks“). Lühidalt ütles riigikohus oma toonases otsuses, et pärandina saadud vara müümisel on maksustamisel õigus arvesse võtta ka selle vara soetamiseks tehtud kulutusi, eelkõige ostuhinda. Veel tõdes kõrgeim kohus, et varasemal viisil maksu määramine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Inimesed rõõmustasid. Vanemate higi ja vere arvelt kokku kraabitud varalt ei koorita enam mitut nahka! Kellel seda lubati, muutsid ära varem esitatud deklaratsioonid ja said alusetult makstud raha tagasi.
Samal ajal moodustati rahandusministeeriumis komisjon, mis asus muude muudatuste kõrval nuputama, kuidas praktikas aastaid rakendatud ebaõiglus nüüd juba otse seadusesse raiutuna taastada. Koostati seaduseelnõu. Riigikogus läks see suuremat vastukaja tekitamata läbi nagu enamik seaduseelnõusid, mille tegelikust sisust ja mõjust head rahvasaadikud ilmselt arugi ei saa, ja alates käesoleva aasta 1. jaanuarist on aastakümneid kestnud ebaõiglus tulumaksuseaduse uue sõnastusega seadustatud. Nii kauaks seda rõõmu siis jätkuski.
Mida see uus seadusenorm siis päriselus tähendab?
Toome konkreetse elulise näite: Kodanik N, kes on heal järjel keskastme juht, otsustab osa oma palga arvelt kogutud säästudest investeerida väärtpaberitesse ja ostab 10 000 euro eest aktsiaid. Paari nädala pärast saab N autoõnnetuses surma. Mis parata, õnnetusi ikka juhtub. N-i lapsed pärivad koos muu varaga ka soetatud aktsiad. Kuna pere sissetulekud on suures osas ära langenud, tuleb peagi aktsiad maha müüa, et osta süüa ja riideid. Aktsiate hind on vahepeal pisut kukkunud ja nende müügist laekub 9800 eurot – 200 eurot kahjumit. Aga pole hullu, raha on elamiseks tarvis. Nüüd sekkub maksuamet. Kuna päritud aktsiate soetusväärtust arvestada ei tohi, esitab maksuamet perele arve – 1960 eurot tulumaksu! Seadus näeb nüüd niimoodi ette. Isa poolt soetatud aktsiatest jääb niimoodi järgi ainult 7840 eurot.
Mõni ilmselt ütleb: „Loll, oleks võinud raha kontole jätta, siis oleks perele ka pärandina 10 000 eurot alles jäänud.“ Valikute küsimus, eks ole. Ja enda surma reeglina ei planeerita.
Kirjeldatud olukord tekitab ilmselt paljudel nii mõnegi küsimuse. Midagi oleks siin justkui valesti. Esmalt tundub ebaõiglane, et riik võtab tulumaksu kaks korda. Pereisa N maksis oma kontole kogutud rahalt juba tulumaksu, kui see talle palgana välja maksti. Selle raha eest soetatud aktsiate müügist saadud summat ei tohiks ju teist korda veel maksustada. Topeltmaksustamise vältimine on üks üldisi maksuõiguse põhimõtteid.
Teiseks jääb arusaamatuks, miks päritud rahasummalt (aga ka vallasvaralt) maksu maksta ei tule, aga päritud kinnisvaralt ja väärtpaberitelt tuleb? See on ju ebaõiglane ja ühtegi mõistlikku põhjendust sellise ebavõrdse kohtlemise põhjendamiseks ei leidu. Kas inimeste otsust oma kogutud sääste investeerida tuleb nüüdsest taunida ja neid selle eest karistada? Kas riigi arvates on siis mõistlikum, kui inimesed hoiavad oma raha niisama pangakontol või ostavad selle eest asju (näiteks BMW), mille pärimisel maksustamist ei kaasne? Avalikkuses on riigi sõnum ju otse vastupidine, soovitades inimestel investeeringute abil valmistuda raskeks pensionipõlveks.
Õigusakte lugedes tundub, et algselt ei ole seadusandja nüüd seadustatud ebaõiglust kehtestada soovinud. Näiteks on tulumaksust vabastatud omandireformi raames tagastatud vara müügist saadav tulu. Ehk siis esivanemate vaevaga kogutud vara on õigus inimestel tagasi saada ja seda müüa ilma täiendavate kohustusteta. Kui selline õilis ja õige põhimõte kehtib isegi üle kahe-kolme inimpõlve, jääb täiesti arusaamatuks, miks ei võiks sama põhimõte kehtida ka vahetult oma vanemate järelt pärimise korral? Mingit mõistlikku loogikat on siin raske leida. Tundub, et ministeeriumi komisjonil on seaduseparandust luues ununenud, et seadus peaks olema eelkõige õiglane, mitte koostatud põhimõttel, kus eesmärk – riigieelarve täitmine - pühitseb abinõu.
Muuseas – inimestel, kes seadusi tunnevad või suudavad palgata endale pädeva advokaadi, oli enne ja on ka praegu kehtiva korra juures võimalik pärimismenetluse raames seda ebameeldivat tulumaksukohustust teatud toimingutega vältida. Seega seisavad selle koormisega silmitsi eeskätt just lihtsad inimesed, kelle teadvusesse on juurdunud teadmine, et Eesti Vabariigis pärandimaksu ei eksisteeri. Üllatus on suur, kui selgub, et see postulaat siiski päris tõene ei ole. Pärandimaksule tulumaksu sildi kleepimine on juriidiline peensus ja ei muuda inimeste jaoks sisulist olukorda. Neid asjaolusid arvestades tundub, et riik võikski pigem ausalt ja otse kehtestada üldise pärandimaksu, selle asemel, et sama kohustust ümber nurga, valikuliselt ja üksnes vähemteadlikule osale elanikkonnast pähe määrida.
Lisaks eelnevale ei tundu mulle päris aus maksuameti käitumine probleemiga silmitsi seisvate kodanike teenindamisel. Kui eelmisel aastal tehtud riigikohtu otsus ajakirjanduse vahendusel avalikkuse ette jõudis, lubas maksuamet lahkelt kõik ebaõiglaselt kogutud summad tagastada ja soovitas neil, keda see küsimus puudutab, esitada parandusdeklaratsioonid. Paraku saatis maksuamet ukselt tagasi inimesed, kes olid sellist tulu deklareerinud rohkem kui kolm aastat tagasi. Samuti lahkusid tühjade kätega need, kelle päritud vara oli saadud omandireformi raames, see tähendab vara oli surnud vanematele tagastatud või erastatud.
Suurema avaliku kärata on maksuamet praktikas neid piire nihutanud. On väheusutav, et maksuamet on oma seisukohtade kohandamisest teavitanud neid inimesi, kelle parandusdeklaratsioone on ta varem keeldunud vastu võtmast. Nende üle ilmselt arvet ei peetudki. Kas tõe varjamine on sama, mis valetamine, on juba filosoofiline küsimus. Lühikeses perspektiivis on tulusam suu kinni hoida ja lähtuda põhimõttest, et kõik, ka kõige nõrgemad, peavad seadusi tundma ja suutma ise oma õigusi kaitsta. Pika perspektiivi hindamiseks saavad ametnikud ilmselt liiga vähe palka.
Ma soovitan kõigil, kes on päritud vara müümisel saadud tulult kunagi maksu maksnud, pöörduda asjaolude selgitamiseks pädeva advokaadi või õigusnõustaja poole. Pole võimatu, et teil õnnestub ebaõiglaselt tasutud maksusumma siiski veel tagasi saada. Seda isegi siis, kui tehingust ja maksu määramisest on möödas juba aastaid. Kellel päritud vara aga endiselt käes, peavad paraku ootama ja lootma, et uued riigikogulased ebaõiglast seadust märkavad ja selle suhtes midagi ette võtavad.
