Advokaat hoiatab: kaubamärgi omanik võib vastutada ka kaubamärgi kasutaja kohustuste eest
Riigikohus on 21. detsembri 2016 otsuses nr 3-2-1-136-16 andnud juhised lahendamaks pikka aega valitsenud ebaselget olukorda seoses kaubamärgi omaniku ja selle kasutaja vastutusega teenuse tarbijale tekitatud kahju eest. Kuigi juriidiliselt on probleem sõnastatud keeruliselt, on lihtsustatult tegemist nö taksojuhtide kaasusega.
Vaidluses kostjana osalenud äriühing on Eestis tuntud taksoveoteenust tähistava kaubamärgi omanik, kelle majandustegevus seisneb kaubamärgi kasutamise õiguse müümises kolmandatele isikutele, kes osutasid teenust iseseisvalt. Vaidluses hagejana osalenud reisija, tellis kaubamärgi kasutajalt taksoveoteenust ning väidetavalt tekitati hagejale kahju ebakohase teenuse osutamisega taksojuhi poolt. Reisija esitas kohtusse hagi kahju hüvitamiseks mitte teenust osutanud autojuhi vastu, vaid kaubamärgi omaniku vastu. Kohtus tekkis poolte vahel vaidlus, kas hagi on ikka esitatud õige kostja vastu.
Riigikohus selgitas otsuses, et juhul, kui reisijat ei ole eraldi teavitatud, kes on teenuse osutajaks (kas kaubamärgi omanik või kasutaja), tuleb esmalt tuvastada, kas taksojuhti (kaubamärgi kasutajat) saab käsitleda kaubamärgi omaniku esindajana või iseseisva ettevõtjana. Kuigi majandus- ja kutsetegevusest kasutatavate isikute esindusõiguse tekkimiseks esineb mitmeid aluseid, leidis riigikohus, et antud juhul tuleneb esindusõigus eelkõige TsÜS § 118 lg-st 2. Tegemist on nn talumisvolitusega, mille kohaldamiseks peab olema täidetud kolm kriteeriumit:
- esindajana tegutseva isiku avaldused/käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et sellisele isikule on antud volitus tehingu tegemiseks;
- esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana;
- esindatav talub selle isiku sellist tegevust.
Riigikohtu hinnangul osutus kirjeldatud vaidluses määravaks see, et kaubamärgi kasutaja ei ole üheski avalikus turustamiskanalis ennast kaubamärgi omanikust eristanud (Taxify’s, auto ustel ja plafoonil oli vaid kaubamärk, mitte teenust osutava ettevõtja nimi). Lisaks ei olnud autojuht reisijat selgelt teavitanud, et tegutseb teenuse osutamisel enda nimel. Samuti sedastas kohus, et kaubamärgi omanik pidi teadma, et kaubamärgi kasutajad osalevad turul tema esindajana ning kaubamärgi omanik talus seda. Nimetatud põhjusel tekkis teenuse tarbijal mulje, justkui oleks kaubamärgi kasutaja kaubamärgi omaniku volitatud esindaja ja vastutuse tema poolt sõlmitud lepingute eest võib omistada kaubamärgi omanikule.
Kuigi kohus nentis, et antud otsuse pinnalt ei saa teha üldistavaid järeldusi, soovitan kõikidel ettevõtetel, kes analoogset majandustegevust praktiseerivad, üle vaadata kaubamärgi kasutajatega sõlmitud lepingud ning võtta tarvitusele meetmed võimalike riskide maandamiseks. Ette peaks võtma vähemalt järgmised sammud:
- Kaubamärgi omanik peaks teavitama üldsust ja teenuse tarbijaid, et ta ei osuta iseseisvalt teenust, vaid müüb erinevatele iseseisvatele ettevõtjatele oma kaubamärgi kasutamise õigust.
- Kaubamärgi omaniku ja kaubamärgi kasutaja vahelises lepingus on soovitatav sisse viia kaubamärgi kasutaja kohustus, teavitada Kliente, kes on tegelik teenuse osutaja ning, et ta ei tegutse kaubamärgi omaniku esindajana.
- Teenuse osutamise kohas (nt taksos) teha nähtavaks teave, et kaubamärk tähistab vaid teenust, mida osutab enda nimel eraldiseisev ettevõte/ettevõtja ehk kaubamärgi kasutaja;
- Kaubamärgi omaniku majandusaasta aruandes kajastada, et äriühingu majandustegevus seisneb kaubamärgi kasutamise õiguse müümises, mitte enda nimel kaubamärgina tähistatud teenuse osutamises.
Antud meetmed võivad vähendada riski, et kaubamärgi omaniku vastu esitatakse nõudeid lepingute alusel, mida sõlmis kaubamärgi kasutaja enda nimel. Riigikohtu selgituste valguses on selge, et sellist vastutust ei saa kunagi täielikult välistada, mistõttu kaubamärgi omanikel tuleb iga konkreetse juhtumi puhul konsulteerida pädeva spetsialistiga.
