Advokaat: kellele on kasulik arhitektuurivõistlustel seatud tingimusi eirata?
Ehituskunsti kui igasuguse muu kunsti hindamine on eelkõige subjektiivne. See, kas hinnatav on ilus või kole, ümbritsevasse sobiv või sobimatu, sõltub hindaja maitsest, haritusest, peavoolu meeleoludest, vahel ka kiusatusest eelistada midagi eristuvat, šokeerivat. Tarbe- ja ehituskunsti puhul lisanduvad lisaks subjektiivsetele kaalutlustele ka objektiivselt mõõdetav nagu näiteks ette antud pikkus, laius, kõrgus jne. Nõnda oleks vastuvõetamatu, kui tellija saaks rätsepalt küll moodsalõikelise ülikonna, aga viis numbrit suurema kui tellitu, sest rätsepal oli kangast rohkem ja sisetunne ütles, et nii pääseks modernne lõige kõige paremini esile.
Üldiselt kehtib sama põhimõte ka ehituskunstis - arhitekt lähtub sellest, millised on tellija vajadused ja soovid, ning millised on võimalused nende teostamiseks. Kui ehitusprojekti koostamise aluseks on planeering, ei tuleks kõne allagi, et arhitekt selles toodud piiranguid eirab. Mingil seletamatul põhjusel need põhimõtted ununevad kui tellijaks on riik, kohalik omavalitsus või muu isik, kelle tegevust rahastatakse avalikest vahenditest.
EKA kui tingimuste eiramise sümbol
Etteantud tingimusi eirava arhitektuurivõistluse sümboliks on saanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) endine krunt aadressil Tartu mnt 1. Arhitektuurivõistluse võidutöö eiras detailplaneeringut ja oli detailplaneeringuga lubatust oluliselt kõrgem. EKA konkursil osalenu väljendas toona ajakirjanduse vahendusel pettumust ja hämmastust žürii otsuse üle valida võidutööks töö, mis ei oleks pidanud oma mahu tõttu üleüldse kvalifitseeruma konkursitingimuste nõuetele vastavaks.
Samuti juhtis arhitektuurivõistlusel osalenu tähelepanu raskustele, millega tingimusi järginud osalejad silmitsi seisid. „Suur tegu oli tingimustega nõutud mahtu nõuetekohaselt krundile mahutada." Žürii protokollis seisab võidutöö kohta aga järgnev: „Autorid on julgelt eiranud võistlustingimustes hoonemahtude paigutamiseks soovitatud ruumiümbrikku /.../ Tallinna kesklinnas domineerivas kaoses eirab Art Plaza vapralt etteantud tingimusi".
„Vapralt" võistlustingimusi eiranud võidutöö jäigi õhulossiks ning kinnistul laiutab juba aastaid tühjus, sest hankija oli sunnitud algatama menetluse olemasoleva detailplaneeringu muutmiseks, mis omakorda tõi kaasa terve rea kohtuvaidlusi. Sarnane saatus tabas ka Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu arhitektuurivõistluse võidutööd - õhulossiks jäi seegi.
Kelle jaoks on arhitektuurivõistlused?
Seega võiks küüniliselt küsida, kelle või mille jaoks arhitektuurivõistlusi üleüldse korraldatakse? Kas selleks, et pakkuda arhitektidele võimalust eneseteostuseks või selleks, et arhitektuurivõistluse lõppresultaadina saaks täidetud tellija soov ning rikastuks avalik ruum? Tõsiasi on see, et arhitektuurivõistlusi korraldatakse ka lihtsalt arhitektuurse idee saamise eesmärgil. Enamasti on hankija huvi suunatud siiski sellele, et sõlmida võidutöö autoriga projekteerimisleping hoone ehitusprojekti koostamiseks ning seejärel soovitud ehitise püstitamiseks.
Arhitektuurivõistluste korraldamine ei leia aset õigusvabas ruumis. Kui kavandatava hoone rajamist rahastatakse avalikest vahenditest, tuleb järgida riigihangete seaduses toodud nõudeid. Erinevalt riigihanke üldisest korraldusest ei ole arhitektuurivõistluste puhul ülemäära keerukaid nõudeid seatud - osalejaid tuleb kohelda võrdselt, menetlus peab olema läbipaistev ning žürii otsused põhjendatud.
Loomingulisus vs tingimused
Praktikas esitab hankija arhitektuursele lahendusele lisatingimusi võistlusülesande näol. Lisatingimuste seadmine on ka möödapääsmatu, sest tellija vajaduste määratlemisel tuleb lähtuda ka objektiivsetest piirangutest - olgu selleks keskkonnaalased, majanduslikud või õiguslikud piirangud, nt kehtestatud detailplaneeringu või ette antud eelarve näol. Eelnev piiritleb ka arhitektuurivõistlusele esitatavate tööde ideelise teostuse, annab tellijale võrreldavate tööde seas valikuvõimaluse ning seeläbi eelduslikult ka parema lõpptulemuse. Probleemid arhitektuurivõistlusel saavadki reeglina alguse sellest, et tellija poolt kehtestatud tingimustest ei peeta kinni või antakse tingimustele erinevaid tõlgendusi.
Hiljuti puhkes vaidlus seoses Haapsalu Põhikooli hoone arhitektuurivõistlusega. Nimelt oli hankija määratlenud võistlusülesandes, et planeeritava koolihoone suletud netopind on 4 076,2 ruutmeetrit. Arhitektuurivõistluse võitjaks kuulutas žürii aga võistlustöö, mis ületas ette antud netopinda 27 protsenti, s.o enam kui tuhande ruutmeetri võrra. Taaskord - osa arhitektuurivõistlusel osalejatest oli näinud palju vaeva selle nimel, et kõik ruumiprogrammis toodud ruumid ette antud ruutmeetritele ära mahutada ning saavutada samaaegselt kaasaegne ja omanäoline õppekeskkond. Žürii otsusel osutus aga võitjaks võistlustöö, mis lähenes ette antud numbritele „loomingulisemalt".
Tingimusi eirava võistlustöö parimaks kuulutamine ei sisenda usku, et protsess on olnud läbipaistev ning kõiki osalisi võrdselt kohtlev. Tegemist on riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega, mis peavad tagama ausa konkurentsi tekke, hoidma ära korruptsiooni ning tagama seeläbi hankija rahaliste vahendite säästliku kasutamise. Olukorras, kus žürii liialt vabalt tõlgendab või suisa eirab eelnevalt kokkulepitud tingimusi, on vaidlused kerged tekkima.
Eeskirjade juhuslikkus
Haapsalu Põhikooli arhitektuurivõistlusega seonduvalt leidis Riigihangete vaidlustuskomisjon, et kuna arhitektuurikonkursi eeskirjad ei andnud hankijale võimalust ette antud netopinda ületavat tööd tagasi lükata, siis oli žüriil võimalik tööd ka sisuliselt hinnata. Žürii sisulised otsused aga üldreeglina kohtulikule kontrollile ei allu, kuivõrd see tähendaks laskumist vaidlustesse paljuski esteetilistes küsimustes. Eelnev ei vähenda sugugi hankija vastutust. Vastupidi. Kuna žürii otsustused esteetika vallas alluvad vaidlustuskomisjoni või kohtu õiguspärasuse kontrollile vaid piiratud ulatuses, on seda enam hankija kohustatud kehtestama läbipaistva korra nendes küsimustes, mis tavapärasele õiguspärasuse kontrollile alluvad. Vaieldamatult puudutab see ka eelnevalt esile toodud objektiivselt mõõdetavate kriteeriumite järgimist ning nendele mitte vastavate võistlustööde kõrvale jätmist. Vastasel korral poleks üleüldse tarvidust taoliste piiravate kriteeriumite kehtestamiseks. Lisaks ei oleks võistlejatel ka mitte kunagi kindlust, kas tegemist on hankija poolt ette antud siduvate nõuetega või üksnes soovituslike juhistega, mille mittejärgimine õiguslike tagajärgi kaasa ei too.
Küsimus ei ole seejuures kitsalt arhitektuurivõistlusel osalevate isikute võrdses kohtlemises, vaid avalikke ressursside mõistlikus ja säästlikus kasutamises, mis on ka riigihangete regulatsiooni peamiseks eesmärgiks. Oht avalike ressursside väärkasutuseks võib läbipaistva korra puudumisel tekkida mitmel moel. Ühelt poolt toob selge reeglistiku puudumine kaasa vaidlusi selle üle, kas üks või teine osaleja on ette antud tingimusi järginud või mitte. Selle tulemusena võib jääda venima reaalne projekteerimistööde alustamine kui ka ehitamine. Veelgi suurem kahju kaasneb avalikele huvidele aga siis, kui žürii otsusel osutub valituks võistlustöö, mis ilmselgelt eirab ette antud piiranguid ning toob seeläbi kaasa nii tulevaste projekteerimis- kui ka ehitustööde olulise kallinemise. Samuti ei ole sugugi vähetõenäoline, et üks või teine võidutöö jääb seetõttu hoopiski realiseerimata.
Võimalus võrdsetel alustel konkureerimiseks
Paljudel juhtudel on žürii põhjendanud, et hilisema projekteerimise käigus on võimalik kavandatud hoone ette antud tingimustega vastavusse viia, sh vähendada hoone võistlustöös toodud mahtu. Kui palju jääb sellisel juhul aga alles esialgsest ideelahendusest ning kas sellisel juhul on võimalik täita kõiki ruumiprogrammis toodud nõudeid, mida järgisid teised arhitektuurivõistlusel osalejad? Kas sellisel juhul on lõplik lahendus sama esinduslik kui arhitektuurivõistlusele esitatud võistlustöö? EKA näite puhul nuditi tingimustele mitte vastavat võistlustööd lõpuks sedavõrd, et žürii poolt esile tõstetud „dünaamilisest aatriumist" ei jäänud palju järgi. Sama juhtus algselt „südamliku fassaadiga, mis elegantselt ümbritsevaga suhtles." Tagatipuks jäi ka lõplik lahendus ehitisena teostumata.
Haapsalu Põhikooli arhitektuurivõistlusega seonduv tõstis taaskord esile, et arhitektuurivõistluste reeglistik ning sellele toetuv praktika vajab põhjalikumat revisjoni. Raskuskese ei ole seejuures seadusandlikul tasandil, vaid üheselt mõistetavate käitumisreeglite ja juhiste kehtestamises. Selles protsessis peab jääma oluline sõnaõigus arhitektidele, ent kaasata tuleks ka teiste valdkondade esindajaid, et maandada konfliktsituatsioone, kus põrkuvad arhitektuurne väljendusvabadus ning avalike vahendite säästlik, eesmärgipärane ja läbipaistev kasutamine.
Hankija rahalised vahendid ja seega ka arhitektuurivõistluse tulemusena projekteerimislepingu sõlmimine on piiratud avalik ressurss, mille kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Selleks, et kohelda isikuid võrdselt, peavad mängureeglid olema mõistetavalt kehtestatud ja üheselt rakendatud. Eelnev looks suuremad eeldused, et võistlustöödega kavandatud hooned ühel päeval ka reaalselt linnaruumi rikastavad.
