Advokaat: me muutume kiiresti väikseks tülikaks riigiks, millel on teiste riikidega kokku sobimatu maksusüsteem
Nii panditulumaks kui ka 14%-line tulumaks regulaarsetele dividendidele teenivad ühte eesmärki: suurendada riigi maksutulusid maksimaalselt 2018. aastal vahetult enne 2019. aasta riigikogu valimisi. Mäletatavasti oli sarnane eesmärk kunagi Tallinna müügimaksul, mis õnneks jäi lühiajaliseks eksperimendiks, kuid mille üle tänaseni kohtus vaieldakse.
Põhiliseks uue panditulumaksu maksjateks saavad keskmise suurusega kohalikud ettevõtted, kellel ei ole samasugust ligipääsu rahastamisele ega ressurssi oma tegevuse ümberkorraldamiseks nagu suurtel. Maksu võib ajutiselt maksta ära ka mõni suurem ettevõte, mis jääb vajalike ümberkorraldustega hiljaks. Ilmselt leiavad need, kes esialgu maksu maksavad, siiski kahe aasta jooksul võimaluse makstu riigilt tagasi küsida. Raha riigile jätmine oleks ju sellises olukorras rumal. Ainult kõige nõrgemad ettevõtted ei saa sellega hakkama ja jäävadki selle maksu lõplikeks maksjateks.
Kuigi riik võib tõesti saada 2018. aastal mõningase rahasüsti, tuleb see suurema administratiivkoormuse ja Eesti maksusüsteemi üldise usaldusväärsuse languse arvelt. Ettevõtjatele toob iga selline muudatus palju segadust. Varem kontsernikontode või kontsernisiseste laenudega korraldatud igapäevase majandamise peab ümber korraldama pankade ja teiste kolmandatest isikutest teenusepakkujate kaudu. Samuti tekib palju tõlgendamisega seotud küsimusi. Kas näiteks kauba müügil teisele kontserniettevõttele toob pikem maksetähtaeg kaasa ka tulumaksu maksmise kohustuse? Kõige enam saavad lüüa need, kes on investeerinud Eestisse grupisiseste finantskeskuste loomisesse. Ilmselt tõmbas ainuüksi valitsuse kava avaldamine sellistel plaanidel mitmel pool kriipsu peale, sõltumata sellest, kuidas asi lõppeb.
Maksusüsteemi lihtsusel ja stabiilsusel on väikse Eesti jaoks oluline väärtus. Eestil on unikaalne maksusüsteem, mille sarnast pole veel kusagil mujal. See on meile tuntav eelis, aga ainult siis, kui meie maksusüsteem on samaaegselt nii lihtne ja selge, et seda oleks võimalik potentsiaalsele investorile lahti seletada vähem kui viie minutiga. Kui meie süsteem pole lihtne või kui selles toimuvad liiga kiired muudatused, mõjub selle unikaalsus pigem vastupidiselt. Me muutume kiiresti väikseks tülikaks riigiks, millel on keeruline teiste riikidega kokku sobimatu maksusüsteem, millest aru saamine polegi vaeva väärt, sest see muutub iga tuulepöördega.
Kontsernisisene rahastamine ei ole sugugi ainult Eesti probleem. Ka näiteks Soomes on tihti vaieldud, kas sealne kontserniabi andmise võimalus ei võimalda liiga palju maksudest hoiduda. Samas ei mäleta ma, et keegi oleks tõsimeeli teinud ettepaneku seetõttu kogu kontserniabi institutsioon vähem kui aastaga likvideerida. See oleks Soomes mõeldamatu. Eestis aga kavandab valitsus just seda liigutust.
Tavaliselt on Soomes liigse kontsernisisese laenamisega seotud halbu nähtusi aidanud tõhusalt lahendada avalik tähelepanu. Nii on see ka Eestis. Tekkinud olukorra jätkusuutmatust, eriti kui ühel hetkel tõusevad intressid tavapärasemale tasemele, on juba mõnda aega tagasi teadvustatud. Kontsernid, kus võidi raha grupisisese laenamisega liialdada, on enamasti küsimuse juba lahendanud või töötavad selle nimel. Riik ei pea siin ka ainult avalikule tähelepanule lootma, sest maksuametil on alati võimalus näilikud tehingud ümber kvalifitseerida.
Kontsernisisene rahastamine ei ole olemas maksudest kõrvalehoidmise pärast. See on olemas, sest see on vajalik. Mõne ettevõtte ülekapitaliseeritus ei ole Eesti majanduses probleem. Vastupidi, see aitas meid välja eelmisest majandussurutisest ja võib seda teha ka tulevikus. Eestis on probleem väikeste ja keskmiste ettevõtete kehv ligipääs kapitalile, mida panditulumaks süvendab. Isegi kui jätta kõrvale valitsuse soov enne valimisi eelarvet korraks kunstlikult suurendada ja eeldada, et kava teenib õiget eesmärki, on valitud vahend ebaproportsionaalne. Haamriga kärbest lüües on tekkiv kahju suurem kui kasu.
