Mõned päevad tagasi ilmus ajakirjanduses Hannes Võrno kaasa Häli avameelne lugu nende kooselu lõpust. Nagu LP-s avaldatud artiklist võis lugeda, lahkus Häli ühiselt soetatud majast ainult oma riiete, paari pisiasja ja õmblusmasinaga. Nende poolt ühiselt soetatud ridaelamus jätkab elamist - koos oma linnamaasturi ja mootorrattaga - Hannes.

Kuigi lapsed jäid elama emaga, elatist mees naisele ei maksa. Kohtusse minekut peab naine liiga kulukaks ja raskeks.

Kahjuks on sellised lood väga tavalised. Koos elatakse ja luuakse väärtusi. Kui lahku minnakse, siis selgub, et naisele kuuluvadki vaid lapsed, pisiasjad ja õmblusmasin. Ja seda juhtub ka peredes, kus on haritud ja edukad naised ning näiliselt on kõik pereliikmed heal järjel. See on tavapärane ja kurb reaalsus.

Oma varalise olukorra peale tuleks mõelda enne, kui arm tuhmub. Kõige halvem variant on see, kui olukorda hakatakse analüüsima alles siis, kui kohvrid ukse taga ja normaalne suhtlus lõppenud. Vaielda on kallis. Eriti siis, kui domineerib viha, kättemaksuiha, kadedus või muud negatiivsed emotsioonid, mis lahkuminekutega tavaliselt kaasas käivad.

Soovitus kõikidele kooselus või abielus olevatele naistele on ühene -leidke võimalus ja võtke aeg, et konsulteerida advokaadiga ja saada teada, millised õigused teil on ning kuidas oma varalisi õigusi tagada ja kaitsta. Ja tehke seda veel siis, kui kõik on hästi ja õnn õitseb, hiljem võib see mitmeid kordi kallimaks minna.

Enda õiguste teadmine on esimene samm. Esimene samm on aga kõige olulisem. Edasine teekond on kergem ja väiksemate üllatustega, kui see esimene samm on tehtud.