Advokaat selgitab: kas USA ulmelised kartellikahjunõuded jõuavad ka Eesti kohtutesse?
Konkurentsiõigusega seotud kahjunõuded pole Eestis midagi väga uut – selliseid kohtuasju on juba rohkem, kui jõuaks ühe käe sõrmedel üles lugeda. Erinevalt näiteks Soome või Lääne-Euroopa praktikast ei ole Eestis kahjunõuded olnud seotud kartellidega, sest suuri kartelliasju, mis oleksid kohtus kinnitust leidnud, on meil seni olnud võrdlemisi vähe. Konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahjunõuded on Eestis puudutanud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning näiteks raudteetaristu tasusid, kaablikanalisatsiooni tasusid, põlevkivihindu ja ringhäälingu teenustasusid.
Seniste kahjunõuete juhtumite ühisjoon kipub olema asjaolu, et enamasti pole kahju kannatanu saanud väidetava rikkumise lõpetamiseks Konkurentsiametist tuge ja seepärast on kahjunõue olnud viimane õlekõrs. Kahjunõuete vaidlused on olnud võrdlemisi keerulised ja mõnel juhul on tekitanud probleeme ka kohtute vähene valmisolek analüüsida keerukaid hinna-kuluanalüüse sisuliselt. Siiski on mõnigi juhtum lõppenud osapooli rahuldava kompromissiga.
Kas direktiivi ülevõtt toob kaasa senisest rohkem kahjuhüvitusnõudeid, on kaheldav. See ei muuda Eesti konkurentsiõiguse jõustamise süsteemi ega sellega seotud probleeme, nagu menetlusliikide paljusus, väärteomenetluse sobimatus keerukat majandusanalüüsi vajavate, turgu valitseva seisundikuritarvituse juhtumite analüüsimiseks ja spetsialiseerunud kohtute puudumine. Eduka kahjunõude aluseks saab tüüpiliselt olla siiski selge otsus, millega tuvastatakse konkurentsiõiguse rikkumine. Kuni selliseid otsuseid on vähe, on ka kahju hüvitamise nõute menetlemine jätkuvalt keeruline.
Neli olulisemat muudatust
Samas on seadusemuudatused toonud endaga kaasa uusi põhimõtteid, mis lihtsustavad konkurentsiõigusega seotud kahjuhüvitusnõuete esitamist või täpsustavad tõendamisreegleid. Olulisimad muudatused on järgmised:
Riigisiseste otsuste siduvus konkurentsiõiguse rikkumisega seotud kahjunõuet menetlevale kohtule – muudatustega kehtestati reegel, mille kohaselt on kahjunõuet menetlevale kohtule siduv keelatud teo toimepanemine, mis on tuvastatud Konkurentsiameti jõustunud väärteootsuses, jõustunud kohtuotsuses ja teatud juhtudel Konkurentsiameti ettekirjutuse resolutiivosas. Seega ei pea hageja sel juhul konkurentsiõiguse rikkumist tsiviilkohtus tõendama, sest see loetakse juba tuvastatud asjaoluks.
Saamata jäänud tulu väljanõudmise võimalus – muudatuste kohaselt on igal kahju kannatanud isikul võimalus nõuda kahju täielikku hüvitamist, st muu hulgas õigus nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Seni kehtinud reeglite kohaselt oli kahju väljanõudmiseks vaja tuvastada kaitsenormi tõlgendamise teel, kas kannatanu kuulub nende isikute hulka, kellel on üldse õigus nõuda kahju hüvitamist. Lisaks oli seni üldjuhul välistatud puhtmajandusliku kahju ehk saamata jäänud tulu väljamõistmine.
Viivisintressi karmimad reeglid – enamasti arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas nõude hagi avaldusena. Muudatused kehtestasid aga konkurentsiõiguse rikkumise puhuks erisuse, mille kohaselt tuleb keelatud teo toimepanemisest tekkinud nõude puhul tasuda viivist alates kahju tekkimisest kuni selle hüvitamiseni.
Pikem aegumisperiood – kui üldjuhul on kahjuhüvitusnõuete aegumistähtaeg kolm aastat, siis muudatuste kohaselt on konkurentsiõiguse rikkumisega seotud nõude aegumistähtaeg viis aastat.
Ehkki direktiivi ülevõtt ei toonud endaga kaasa võimalust esitada USA õigussüsteemist tuntud kollektiivhagisid ega muid drastilisi muudatusi, on seega osa muudatuste tulemusel jõustatud erisused kahjuhüvitusnõuete üldreeglitest siiski üsna põhimõttelist laadi. Saab näha, kas need muudatused annavad ka alust senisest aktiivsemale kahjuhüvitusnõuete esitamisele.
