Seetõttu võib ettevõtjate majandustegevuses juhtuda, et nad ei ole oma tegevuse keelatust ise mõistnud ja n-ö avastavad ennast kogemata kartellist. Et sellist olukorda vältida, tasub üle korrata ja kokku koondada konkurentsivastaste kokkulepete keelu põhitõed.

Keelatud võib olla ka suhtlus mittekonkurendiga. Konkurentsivastase keelatud kokkuleppena võib kvalifitseeruda ka kokkulepe, mis on sõlmitud mittekonkurentide vahel. Näiteks võivad konkurentsi kahjustada edasimüügilepingute sätted, mis piiravad ühe lepingupoole tegevust turul (nt edasimüügihinna reguleerimine, teatavad piirangud edasimüüja tegutsemispiirkonnale ja sihtrühmale). Lisaks võib konkurentsivastane tegevus ilmneda sellises suhtluses, kus ettevõtja, kes vahetult teistega ei konkureeri, vahendab infot ettevõtjatele, kes on omavahel konkurendid. Kuigi sellisel juhul toimub vahetu suhtlus mittekonkurentidega, võib ka see viia konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimiseni (eriti juhul, kui ettevõtja oli teadlik sellest, et info võidakse edastada tema konkurendile).

Keelatud võib olla ka mitteformaalne kokkulepe. Kokkuleppena saab käsitada olukorda, kus ettevõtjad on asendanud omavahelise konkurentsi koostööga. Koostööd on aga (formaalse lepingu või kokkuleppe kõrval) võimalik saavutada erinevatel viisidel. Näiteks kehtib üldjuhul põhimõte, et majanduslikult otstarbekalt tegutseval ettevõtjal puudub mõistlik põhjendus avaldada konkurendile strateegiliselt tundlikku ehk sellist teavet, mis võimaldab vähendada turul strateegilist ebakindlust. Selle tõttu võibka näiteks strateegilise info ühepoolne vahetamine olla piisav selleks, et sisuliselt oleks saavutatud konkurentsivastane kokkulepe.

Keelatud võib olla kokkuleppimine ka muudes kauplemistingimustes kui tarbijatele kohaldatavas hinnas. Konkurentsivastase keelatud kokkuleppe sõlmimiseks ei ole tingimata vaja leppida kokku hinnas, sest selle süüteo alla kuuluvad ka need kokkulepped, milles määratakse kindlaks muud kauplemistingimused (nt tarnemaht, kvaliteet, müügipiirkond). Nende kauplemistingimuste nimekiri on lahtine, milles kokkuleppimine võib endast kujutada konkurentsivastast kokkulepet. Samuti ei pruugita tingimata leppida kauplemistingimusi kokku vahetult lõpptarbija suhtes – kartell võib esineda ka muudel tootmis- ja turustamistasanditel peale jaeturu (näiteks võivad konkureerimise koostööga asendada hoopis tootjad).

Konkurentsivastase kokkuleppe saavad sõlmida ka isikud, kes juhtorganisse ei kuulu. Karistusseadustiku kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on pannud juriidilise isiku huvides toime tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja.Iga kordon asjaolude alusel vaja tuvastada, kes kujutab endast konkreetse ettevõtja puhul pädevat esindajat. Praktikas on sageli näiteks ostujuhid, müügijuhid ja muud keskastmejuhid, kes suhtlevad teiste ettevõtjatega või allkirjastavad lepinguid, need, kes võivad sõlmida konkurentsivastaseid kokkuleppeid.

Keelatud võib olla ka suhtlus erialaliidus või seal tehtud otsused. Selliselt peavad ettevõtjad, kes on erialaliidu liikmed, panema tähele, et erialaliidu siseselt toimuks suhtlus üksnes konkurentsireeglite kohaselt. Liiidus tohib vahetada üksnes konkurentsireeglite kohaselt lubatud teavet (st eelkõige mittestrateegilist teavet) ja erialaliit ei tohi muutuda konkurentsivastaste kokkulepete sõlmimise kohaks.

Kokkuvõttes tasub konkurentsivastase kokkuleppe sõlmimise vältimiseks võtta ettevõttes ennetavaid meetmeid: korraldada konkurentsiõiguse koolitusi mitte üksnes juhatuse ja nõukogu liikmetele, vaid ka keskastmejuhtidele, ning võtta vastu ettevõttesisesed konkurentsiõiguse käitumisjuhised ja tutvustada neid töötajatele. Juhuks, kui need sammud ei ole olnud edukad ja ettevõte siiski avastab ennast soovimatu kartelli ridadest, tasub meeles pidada, et nagu teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatel nii on ka Eesti ettevõtjatel võimalik kasutada leebusprogrammi. See tekitab sisuliselt kes-tuleb-esimesena-üles-tunnistama-võidujooksu, et võita kartellikaristuse eest täielik immuunsus.