Advokaat tarbijate kaitsest: üldteenus peaks tagama elektri kõigile, aga meil on see kallis mugavusteenus
Sel nädalal algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu adresseerib kaitsetute tarbijate elektri varustuskindluse tagamise probleemi pakkudes lahenduseks tekitada seaduslik alus suhtluskorraks võrguettevõtte ja kohaliku omavalitsuse vahel juhtumites, kus füüsilise isiku eluruumis kavatsetakse või lülitatakse välja elektrienergia tarbimise võimalus.
Moonika Kukke sõnul tähendab elektrivarustuse kui avaliku teenuse osutamise kohustus seda, et see on kõigile tarbijatele kättesaadav. Selleks, et tagada kaitsetutele tarbijatele elektrivarustus, on tarvis Kukke sõnul esmalt määratleda, kes on kaitsetud tarbijad, kuidas varustuskindlus tagatakse ja missugused kohustused võtab enda kanda kohalik omavalitsus, riik ja elektriettevõtjad. Kaitsetute tarbijate mõiste tuleb igal EL-i liikmesriigil vastavalt kohalikele oludele endal sisustada. Eesti maagaasiseadus loeb kaitsetuks tarbijaks inimest, kellele on määratud toimetulekutoetus, kuid elektrituru regulatsioonis määratlus puudub.
Enamlevinud kriteeriumid tarbija käsitlemiseks kaitset vajavana EL-i riikides on tarbija tervislik seisund (sh erivajadustega inimesed), vanus, majanduslik olukord, töötus, elukoht väheasustatud piirkonnas ja pereliikmete arv, lisas Kukke.
Kukke sõnul peaks elektrituruseaduses kodutarbijatele mõeldud üldteenus tagama kõigile inimestele elektri, kuid see on osutunud seni kallimaks, kui elektrimüüjate pakutavad lepingud ning seetõttu ei taga üldteenus mugavusteenusena siiski kaitsetutele tarbijatele elektri olemasolu. Maksevõimet mõjutab oluliselt ka asjaolu, et võrgutasud ning riiklikud maksud moodustavad hetkel kaks kolmandikku arvest.
„Riigi kohustuseks on hoida ära kaitsetute tarbijate elektrivarustuse katkemine maksejõuetuse või abituse tõttu tagades soodustused läbi sotsiaalkindlustussüsteemi, kuid sealjuures on oluline silmas pidada, et kaitsetute tarbijate regulatsioon ei hakkaks dubleerima sotsiaalkindlustussüsteemi toetusi ja teisi abimeetmeid – need kaks valdkonda peaksid üksteist täiendama mitte dubleerima,“ rääkis Kukke. Näiteks Rootsis peab elektriettevõtja seadusest tulenevalt informeerima tarbija võlgnevusest lisaks tarbijale ka kohaliku omavalitsuse sotsiaalametit.
Tarbijate kaitseks võib riik Kukke sõnul ette näha ka muid meetmeid, näiteks:
1) mitte lubada elektrit välja lülitada kaitsetutel tarbijatel läbimata põhjalikku menetlust;
2) kehtestada lühikesed arveldusperioodid, eriti just külmadel perioodidel, et vältida arvete liiga suureks paisumist;
3) kaitsetutele tarbijatele sobivate maksevõimaluste pakkumine, näiteks aasta läbi ühtlased maksed.
