Advokaat: vahekohtute vähene reguleeritus ei ole puudus, vaid eelis
Vahekohtu vähene reguleeritus ei ole puudus. See on eelis.
Justiitsministeerium kavandab õigusloome mahu vähendamist, septembris märkis justiitsminister õigusloome konverentsil, et „seadusloome on muutunud nii vohavaks, et ähvardab uputada nii seaduseteksti kirjutajaid kui ka eelkõige selle rakendajaid - tavakodanikke, ettevõtjaid, kohtunikke, omavalitsuste töötajaid". Kuigi minister ei pidanud kõnes ehk silmas vaidluste lahendamise regulatsiooni mahtu, on tsiviilkohtumenetluse seadustik oma 759 paragrahviga märk kohtumenetluse keerukusest ja kõrgest formaliseeritusse astmest. Viidatud seadus küll sisaldab tõesti ka vahekohut puudutavaid sätteid - neid on kokku 47 -, kuid riiklike kohtute menetlust puudutavad enam kui seitsmesada paragrahvi annavad tunnistust kohtuskäimise keerukusest ja (aja)kulukusest ettevõtja jaoks.
Vahekohus võimaldab pooltele tunduvalt suuremat kontrolli toimuva menetluse üle. Ettevõtjad võivad valida ise vahekohtunikud, kes nendevahelist vaidlust lahendavad, ja valitavad ei pea alati olema juristid - kui valdkonna spetsiifikat võib õigesti mõista vaid selles osaleja, võibki vahekohtunikuks valida hoopis oma ala spetsialisti. Pooled saavad sõna sekka öelda ka menetluse käigu osas ning protsessi ei juhita n.ö üle nende peade. Märksõnad on hoopis efektiivsus, asjatundlikkus ja konfidentsiaalsus. Otsuse lõplikkus ehk vaidlustamisvõimaluste piiratus, mis võib tunduda puudusena, on sageli hoopis eelis, kuna võimaldab märksa kiiremini saada vaidlusele joone alla. Tüliküsimuse erinevate kohtuastmete vahel pendeldamine aitab kindlasti kaasa õigusteaduse arengule, kuid vastab harva ettevõtja majanduslikele huvidele. Pigem aitab kiirem menetlus märksa paremini säilitada normaalseid ärisuhteid.
Vahekohtud ei pea, või ega hakkagi kunagi asendama kohtusüsteemi. Võimalus otsida õiglust riiklikust kohtust on igaühe põhiseaduslik õigus. Kuid vahekohus on arvestatav alternatiiv majanduslikult mõtleva ärirahva jaoks, võimaldades oluliselt kiiremat menetlust, suuremat kaasalöömist menetluse läbiviimises ja riigipiire ületavate õigussuhete puhul ka otsuste täitmist kolmveerandis kogu maailma riikidest, samas kui kohtuotsuste täitmisele võib kindel olla vaid EL piires ja nendes paaris riigis, kellega Eesti on sõlminud tsiviilasju puudutava õiguskoostöö lepingud.
Vahekohtute tegevus ei ole „hall ala"
Kuigi vahekohtumenetlus ei ole rangelt reguleeritud, ei tähenda see osalejate õigustega suvalist ümberkäimist. Rahvusvahelisel tasandil tuleneb põhimõte, et selgelt ebaõiglases menetluses (nt kostjat teavitamata) tehtud otsuseid ei pruugita tunnustada ega täita, ÜRO 1958. aasta konventsioonist vahekohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta. Lisaks on ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjon kajastanud õiglase ja efektiivse vahekohtupidamise põhimõtted nn UNCITRAL mudelseaduses, mida siseriiklikud seadusandjad saavad kasutada eeskujuna regulatsiooni kujundamisel. Sellel mudelseadusel põhinevad seadused on kehtestatud 70 riigis. Ka Eesti on UNCITRAL mudelseaduse riik, mis annab tunnistust sellest, et Eesti õigusnormid järgivad ülemaailmselt väljakujunenud traditsioone vahekohtumenetluse vallas. Seega ei ole vahekohtute tegevus Eestis reguleeritud hämaramalt kui pika arbitraažitraditsiooniga riikides.
Lisaks riigi kehtestatud normidele on igal alalisel vahekohtul fikseeritud menetlusreeglid. Et vahekohtu otsused jääksid jõusse ja neid ei tühistataks riiklike kohtute poolt, peavad institutsioonide reeglid samuti vastama väljakujunenud alusprintsiipidele ja riiklikule regulatsioonile.
Milles siis ikkagi on probleem?
Vahekohtute tegevus on meediakajastust leidnud peamiselt siis, kui esineb mingi mure. Mõne aja eest tuli ilmsiks mure, et üks alaline vahekohus, mis oli loodud inkassofirma kõrvale, tegi otsetäidetavaid otsuseid ilma kohustatud isikuid menetlusse kaasamata või neid sellest üldse teavitamata.
Sellise olukorra tegi võimalikuks tsiviilkohtumenetluse seadustikus sisalduv üpris ebaharilik säte, mille kohaselt tunnustatakse ja täidetakse Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu menetluses tehtud otsuseid kohtu vahenduseta. Maailmas on tavapärane, et vahekohtuotsuste tunnustamist tuleb taotleda kohtult, kes kontrollib, et vaidlust võis lahendada vahekohtus, menetlus vastas peamistele õigluse kriteeriumidele ning otsus ei ole vastuolus ühiskonnas omaksvõetud moraalsete tõekspidamiste ja väärtustega. Eesti on mingil põhjusel läinud teist teed, andes siinsete vahekohtute tehtud otsustele automaatselt otsetäidetavuse.
Lahendus on palju lihtsam kui vahekohtute asutamise piiramine
Et mure on põhjustatud peamiselt ühest lausest seaduses, on see võimalik kõrvaldada ka eeskätt selle lause kaotamisega. Muudatusega kaasneks sõltumatu kohtusüsteemi kontroll selle üle, et vahekohus ei ole mööda läinud ühe poole õigustest. Kui vaidluste suunamine vahekohtule lepitakse kokku tarbijaga, on lisaks põhjendatud kohaldada kokkuleppele rangemaid nõudeid kui ettevõtjate vahel, et oleks kindel, et inimene on mõistnud enda nõusoleku tähendust ja tagajärgi.
Samas oleks vahekohtute asutamise piiramine äärmiselt küsitav ja pärsiks vahekohtutraditsiooni arengut Eestis. Vahekohus on kaalukas alternatiiv vaidluste lahendamiseks eeskätt ettevõtjate vahel. Ühe alalise vahekohtu ja peamiselt tarbijatest ohvrite probleem vajab lahendamist, kuid lahendus ei peaks piirama hoopis teiseliigiliste - äriühingute vaheliste ja ärilise iseloomuga - vaidluste lahendamist vahekohtus.
Alaliste vahekohtute asutamisele piirangu seadmine oleks ka n.ö kaksikmoraal. Kogu maailm, sh Eesti, aktsepteerib alaliste vahekohtute kõrval lisaks nn ad hoc ehk ühekordseid, konkreetse vaidluse lahendamiseks moodustatud vahekohtuid. Justiitsministeeriumi väljakäidud muudatustepaketid ei näe - õnneks - ette sellest põhimõttest loobumist. Alaliste vahekohtute asutamise piiramine, aktsepteerides ühekordseid vahekohtuid, võib aga olla ebasoovitavate tagajärgedega samm ja suunata vaidlejad fikseeritud reeglitega alalistest vahekohtutest ad hoc vahekohtutesse.
