Agu Remmelg: Tallinn – huvitavate mõtete linn!
Tasuta ühistranspordi, müügimaksu, paadimaksu, bussiradade või küttepuude projektid on siin headeks näideteks. Huvitav küll, aga kelle huvides?
Müügimaks, paadimaks – järg on jäätmekäitluse käes
Vähe on avalikkuse tähelepanu pälvinud Tallinna linna ideed jäätmemajanduse ümberkorraldamiseks. Seni on Eesti korraldatud jäätmeveo praktika olnud selline, et konkursi teel kujunenud jäätmete äraveo hind on rakendunud otse tarbijale. Uue ideena ja esmakordselt Eestis soovib pealinn jäätmemajanduse ümber korraldada nii, et jäätmevedajad ja käitlejad pakuvad küll konkursi teel linnale hinna, kuid tarbijale rakendub hind, mille vahendab ja otsustab hoopis linnavalitsus.
Varjatud pool, mille maksab kinni linnakodanik
Sel suvel viies Tallinna jäätmeveo piirkonnas korraldatud konkursside tulemusena just selline skeem on algatatud. Linna konkurssidel edukaks osutunud vedaja ja jäätmekäitleja hakkavad linna vahendusel elanikke teenindama järgmisel aastal. Selleks soetab linn kliendihaldusprogrammi, loob arveldussüsteemi, palkab klienditeenindajad ja klienditeenindajate juhid. Nii saab linnast linnakodanikule jäätmekäitlusteenuse vahendaja, lepingupartner ja igakuiste arvete ning teadete postitaja. Selline skeem pole küll praeguses õigusruumis otseselt keelatud, kuid tekitab siiski mitmeid küsimusi. Ka Euroopas on sarnase süsteemi rakendamine palju pingeid ja kriitikat tekitanud.
Kui võrrelda pealinna uudset lahendust jäätmekäitlusettevõtete omaga, kellel on üle-Eestiline klienditeenindus ja sellega seotud efektiivsed süsteemid, siis praegu seisame silmitsi ohuga, et varsti on igal omavalitsusel oma jäätmekäitlusteenusega tegelev struktuuriüksus vajalike kliendihaldusprogrammide, klienditeenindajate ja nende juhtidega.
Monopol – edaspidi määrab jäätmeveo hinna linn
Tõsi, Tallinn on meedia vahendusel teatanud, et tänu Ossipenko juhitud firma veohankel tehtud ülimadalale pakkumisele langevad jäätmekäitlusteenuse hinnad 20-30%. Vähem on olnud juttu sellest, et need hinnad ei rakendu otse tarbijale, vaid alles täiendavate administreerimiskulude ja linna vahendustasu lisamise järgselt kujuneb kodanikule tegelik hind. Linnas kehtestatud reeglite järgi saab ka konkursi teel jäätmekäitleja poolt linnale pakutud hindu hiljem linna poolt otsustuskorras tõsta. Alati on võimalik hindu lühiajaliselt või kasvõi valimistega seotud perioodil madalamana hoida, kuid lõpuks tahavad kulud ikka katmist ja linnakassa täitmist.
Tundub, et uued ja huvitavad mõtted pealinna jäätmemajanduses saavad allikaks, mis toetab valimiskampaaniaid või täidab linnakassat. On raske uskuda, et kohustustega ülekoormatud ja samas alafinantseeritud omavalitsused endale niisama lihtsalt lisaülesandeid võtta sooviksid. Ka on raske uskuda, et sellise ümberkorralduse tegemise eesmärgiks on lihtsalt ninanipsu tegemine senistele jäätmekäitlejatele. Linnavalitsuse turuletulekuga on tekkimas monopol, kus mängureeglid kõikidele osapooltele dikteerib linn. Konkurentsi ja vaba turumajanduse asendamine otsustuskorras hinnakujundusega oli vaevalt jäätmeseaduse algne mõte.
Tundub, et seadus on ajale jalgu jäänud ja iga huvitav mõte ei ole tarbija huvides. Ka konkurentsi kadumine pole meie muidu eduka ja avatud majanduse edendamise huvides. Õhku jääb ikka küsimus – kelle huvides?
Agu Remmelga arvamuslugu on avaldatud jäätmekäitlusettevõtte Ragn Sellsi kodulehel.
