Ain Hinsberg: Kes täidavad Vene turistide koha Eestis?
Venemaal algas majanduse selge allamäge minek aasta enne Ukraina ja Krimmi sündmusi, sest rubla hakkas päris märgatavaid ja järjepidevaid nõrkuse märke ilmutama juba 2013. aasta varakevadel ning ka Moskva ametlikud lähiaastate makromajanduslikud arenguprognoosid olid selleks ajaks saanud üsna minoorse tooni. Ehk siis Venemaa majandusmasinast kostev kinnijooksmist ennustav krigin ja selle eeldatav tulevikumõju meie turismile oli juba vähemalt aimatav kui mitte juba aastal 2012., siis 2013. aastal juba küll.
Soome osas aga võiks öelda samas võtmes, et sealne majandus ei ole 2008-2010 globaalse finantskriisiga kaasnenud viimasest lamast sisuliselt väljunud ehk olukord on küll saadud stabiilseks ja kontrolli alla ning otsesest kriisist ei ole juba mõni aasta olnud põhjust rääkida, küll aga on selge, et majanduskeskkonna ja -toimetuleku mõttes on seal ees aina raskemad ajad, mis võivad kesta aastaid.
Nii või teisiti – need kaks turgu annavad meil ametlikus majutusstatistikas välisturistide ööbimistest 60%, mistõttu vähemalt allakirjutanu on eelmainitud arenguid murelikult jälginud juba mitu head aastat ning ausalt öeldes ei ole seni aru saanud, mida ja kuidas ja millega asendada tahetaks või saaks. Pea kahes kolmandikus mahus toimuv väikegi langus ei ole kuidagi kompenseeritav ülejäänud mahukolmandikus toimuvaga, kui seal lausa müstilisi kasvusid ja mitmel turul korraga ei teki.
Probleemi strateegiline ja pikki aastaid kestnud olemus on ikkagi ju see, et oleme liiga sõltuvad nendest kahest turust ja ainus märgatav positiivne nihe viimastel aastatel oligi Venemaalt saadud hüpe 2010-2013. Selle järel võis öelda, et seni sisuliselt kahe turuga – Soome ja siseturg – sihtkoha asemel hakkasime olema kolme arvestatava turuga sihtkoht. Siseturg, Soome ja Venemaa moodustavad kokku üle 70% meie koguööbimistest ametlikus majutusstatistikas.
Nendele kolmele järgnev neljas turg Saksamaa on Venemaast juba pea kolm korda väiksema ööbimiste mahuga.
Laiem turukontekst Läänemere regioonis
Esiteks, muidugi on Venemaalt saabuva turismi osas meil selge langus, mille teeb dramaatiliseks eelnenud buum, mida hakkasime nagu iseenesestmõistetavana võtma. Nii on ju ka mujal, kus iganes venelased on seni olnud oluline sihtrühm. Ja mõistagi valmistab meelehärmi seegi, et siia jõudnud venelaste rahakotirauad on varasemaga võrreldes poole rohkem kinni.
Aga veelgi rohke on vesi ahjus soomlastel, lätlastel ja leedukatel, sest seal on Venemaa ööbimiste osas ju lausa liiderturg.
Ainsana ei kurda meie naabritest samal teemal rootslased, sest seal ei ole Venemaa isegi mitte esikümnes välisriikidest saabuvate ööbimiste osas – seega erilist vahet neil ka pole, kas venelasi on rohkem või vähem.
Rootsi annab aga meile võtme vaatamaks sama pilguga kogu Põhjalale ning selgub, et Venemaa pole meist põhjas ja loodes sugugi see kõige olulisem tegija, sest ööbimiste mahus Rootsi, Norra, Taani ja Soome numbreid kokku lüües selgub, et Venemaa on alles kuues (Hollandi ja USA vahel) turg ja selged liidrid on ööbimiste mõttes hoopis Saksamaa ja Norra, millele järgnevad Rootsi ja Suurbritannia.
Teiseks, kui palju on palju või vähe on vähe ehk kuidas me Venemaalt saabuva turismi ehk ööbimiste mahtude osas oma naabritega võrreldes asume?
Olles natuke Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Rootsi osas ööbimisstatistikaga kalkuleerinud selgub, et Venemaa vastavas mahus oleme põhiturge naabritega võrreldes ikkagi skaala plusspoolel ehk arvutuslikust üldkeskmisest on meil Venemaalt ööbimisi rohkem.
Ja veel korra – ainsana mainitud naaberriikidest ei kurda antud turu üle rootslased, teistel on meist veelgi karmim seis.
Lahendust tasub otsida naabrite statistikast
Nii et ehk ei olegi neid aspekte veidi laiemas mastaabis kaaludes küsimus Venemaa turu äralangemises ja asendamisvajaduses, vaid selles, et vahepealne buum keeras lihtsalt üle reaalsusvõlli ka meie vastavad lootused ja ootused seoses antud turuga ning praegu toimuv on mingis mõttes pigem turuolukorra isekorrastumine aga mitte kriis.
Kolmandaks, kellega siis ikkagi asendada, kui juba asendamisest juttu on?
Kõige kriitilisemalt vaataksin jälle natuke ööbimisstatistikaga Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Rootsi osas kalkuleerinuna hoopis sellele suhtmahule, mida me saame võrreldes naabritega (esitatuna väljaarvutatud kurbloolisuse järjekorras) Norrast, Hollandist, Saksamaalt, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja USA-st, sest nende osas oleme eriti selgelt naabritega võrreldes skaala miinuspoolel, kuna nö arvutuslikust üldkeskmisest on meil sealt ööbimisi oluliselt vähem.
Sama meetodi alusel võib tõdeda, et Itaaliaga on meil enamvähem keskmine seis ja plussis oleme lisaks Venemaale veel teisegi üllatusena Rootsi osas ning mõistagi Soome suhtes konkurendid naaberriikide seas meil välisturismist rääkides puuduvad.
Seega küsimus ei olegi suures plaanis mitte Venemaa ja Soome asendamises, vaid eelkõige Saksamaa, Norra, Hollandi, Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA mahtude kasvatamises ja osakaalu tõstmises.
Ööbimisstatistikaid nende riikide osas võrreldes jääb mulje nagu me ei olekski Soome, Läti, Leedu ja Rootsi vahele paiknev naaber. Väga paljud meie vahetusse naabrusse jõudvad turistid meieni ei jõuagi.
Ka siseturismil on arenguruumi
Siseturugi osas tahaks väikest asendusremarki lisada, sest jällegi eelmainitud naabritega võrreldes on meil selgelt kasvuruumi ja seda eelkõige pealinnas toimuvate ööbimiste välisturistid-siseturistid suhtarvu osas, mis meil on naaberpealinnadega võrreldes suures miinuses siseturu osakaalu mõttes ehk murelikult madalaim.
2000. aasta juunis toimus üks turismimajanduse asjaosaliste ja valitsuse liikmete üritus, kus muuhulgas meie praegune president astus välisministrina üles igati asjaliku ettekandega. Tookord tõdes üks meie olude ja arengutega üsna kursis olnud väliskonsultant, et kui jätta kõrvale siia iseeneselikult valguv Soome turg, siis meil ju vaat' polegi mingit arvestatavat välisturismi.
Kas nüüd 15 aastat hiljem parafraseeriks ta, et kui jätta Soome ja Venemaa turud kõrvale, siis...
Kõiki ülejäänud välisturgusid koos (välisturistide ööbimistest kokku 40% ametlikus majutusstatistikas) võiks käsitleda ühe omaette arenguvajadusturuna, kust senisest suurema mahu väljavõlumine ei ole mitte pelk võimalus, vaid meie turismimajanduse jätkusuutlikkuse elementaarne lähtetingimus kasvõi seepärast, et ülejäänud 60% välisturistide ööbimiste osas ei ole erilisele optimismile reaalmajanduslikku alust.
