AINULT ÄRILEHES: Katkend Hardo Pajula värskest raamatust - valitsussektori rahanduse põhiprobleemid
Kolmapäeval esitles Hardo Pajula EBS-i aulas oma raamatut “Majanduslik inimene ja poliitiline loom”. Ärileht avaldab sel nädalavahetusel eksklusiivselt kaks katkendit antud raamatust.
Teine avaldatav katkend "Jeani vangipõlv" on kuuenda osa ("Riigi kõõlused") esimese alapeatüki ("Võimatuse visiit") esimene alapeatükk, kus on Suure Prantsuse revolutsiooni kontekstis juttu valitsussektori rahanduse põhiprobleemidest.
Laupäeval avaldatud esimene katkend kannab pealkirja “Totaalne sõda surmaga" ja on raamatu viienda osa ("Vaesteseadused") kolmanda peatüki ("Orjusesse edasi") teine alapeatükk. See osa räägib Elizabethi vaesteseaduse valguses nüüdisaegse hoolekanderiigi ajaloolistest lätetest.
Head lugemist!
Jeani vangipõlv
1351. aastal võttis äsja võimule tulnud Prantsuse kuningas Jean II oma esimese olulise sammuna ette armeereformi. Pärast ligi viitteist aastat Inglismaaga peetud sõda otsustas Jean keelata väepealikutel omavoliliselt lahingutandrilt lahkumise. Ainuüksi see tõsiasi viitab sellele, et hiliskeskaegne maailm pidi olema tänaste mõõdupuude taustal üks küllaltki iseäralik paik. 1337. aastal Inglismaa ja Prantsusmaa vahel puhkenud Saja-aastane sõda ongi siin väga oluliseks veelahkmeks, sest kui see kõik pikaealisuse rekordid löönud relvakonflikt 1453. aastal kord lõpule jõudis, oli Euroopa juba praeguse vaatleja jaoks juba palju äratuntavam.
Üksnes Saja-aastase sõja ajend ise on kõnekas. Nimelt pidas Inglismaa kuningas Edward III end ühtlasi ka Prantsusmaa kuningaks. See mõte ei olnudki päris õhust võetud, sest pärast Kapetingide kuningasoo meesliini hääbumist taandus Edwardi nõue tegelikult küsimusele, kas trooniõigus kandub edasi ka naisliini pidi. Selles, et Edward oli 1328. aastal surnud Prantsuse kuninga lähim meessoost sugulane, ei kahelnud keegi. Üle sajandi sõdimist nõudvaks tüliõunaks oli see, kas tema emast lähtuv vereside Kapetingidega muutis Edwardi pretensiooni kehtetuks või mitte. See Euroopa ajalugu väga olulisel määral vorminud sõda algas niisiis sisuliselt peretülina, ent kasvas järgnevate aastakümnete jooksul üle millekski palju suuremaks.
Alates sellest, kui Normandia hertsog end William I Vallutaja nime all Inglismaa kuningaks kuulutas, oli sealne ülemkiht nii keele kui meele poolest palju lähemal oma La Manche’i tagustele suguvendadele kui inglise keelt kõnelevale maarahvale. Inglise kõrgklass ajas omi asju prantsuse keeles kuni 1362. aastani, mil Edward III inglise keele kohtute asjaajamiskeeleks kuulutas. Inglise ja prantsuse rahvad on seega suures osas Saja-aastase sõja lapsed.
Et 14. sajandi keskel oli Prantsuse kuningas veel primus inter pares, siis oli Jean II suuremaidki muresid kui omal äranägemisel võitluse lõpetanud sõjapealikud. Kõigepealt polnud alati üldse selge, kes kelle poolt sõdib. Isepäised vasallid võisid väljavihastamise korral ka pooli vahetada, ja kui mõjuvõimas Burgundia hertsog 1419. aastal inglaste poole üle läks, rippus Prantsuse kuningavõimu saatus korraks suure küsimärgi otsas. Teiseks peavalu allikaks oli muidugi aina kulukamate sõdade rahastamine. Feodaalse killustatuse ajastul pidi kuningas idee järgi sarnaselt teiste aristokraatidega elama oma domeeni tuludest. Et sõjapidamise kasvav kulukus tegi selle printsiibi järgmise peagi võimatuks, siis toetusid Prantsuse monarhid alates 13. sajandi lõpust aine enam nn sõjasubsiidiumidele. Algselt said vasallid end nende vaevalise lehmakauplemise käigus kindlaks määratud rahasummade eest armeeteenistusest vabaks osta. 14. sajandi esimesel poolel omandavad need oma juhuslikkuse ja ebaregulaarsusega suurt meelepaha põhjustanud koormised aga üha enam riigimaksude tunnused.
Prantsusmaa tuleviku seisukohast oluline muutus toimub siin viis aastat pärast eelmainitud sõjareformi, mil Jean II koos kümnete teiste kõrgaadlikega Poitiersi lahingus inglaste kätte vangi langeb. „Jean II vangivõtmine 1356. aastal oli kaugelt kõige olulisem sündmus keskaegse Prantsusmaa maksustamise ajaloos,“ väidab Princetoni Ülikooli ajaloolane John Bell Henneman. Kuninga vabastamiseks nõutud lunaraha oli võimalik koguda üksnes pretsedenditult kõrge üleriigilise maksuga, mida esimest korda Prantsusmaa ajaloos hakati nüüd koguma rahuajal. Et oma senjööri välja lunastamise kohustus oli tollase aukoodeksi vaieldamatu osa, ei kohanud erakorraliste maksude kehtestamine selles hädaolukorras arvestatavat poliitilist vastupanu.
1360. aasta maksureform ja sellele järgnenud keskvõimu tulubaasi tugevdanud meetmed võimaldasid prantslastel 14. sajandi viimasel veerandil luua Euroopa esimese regulaararmee. Olukord, kus rõhuv enamik relvakandjatest oli kuninga palgal, lahendas lõpuks ka vabakutseliste sõjapealikute isepäisusest tingitud probleemid ning avas tee riigivõimu edasisele tsentraliseerimisele. Võimuvertikaali püstiajamine ei olnud mõistagi ladus protsess. Kui see aga 1435. aastal kuninga ja Burgundia hertsogi vahelise lepinguga kord ühele poole jõuab, on Saja-aastase sõja saatus otsustatud. 1453. aastal alistuvad inglased Bordeaux’s ning kaotavad seega oma viimased valdused Prantsusmaal.
Ent see oli vaid ühe vaatuse lõpp. Järgmised kolm ja pool sajandit Euroopa suurriikide ajalugu on agressiivse välispoliitika ajalugu. Et sõjakas välispoliitika on teadupärast kulukas, siis otsivad rivaalid selle rahastamiseks erinevaid teid. Päikesekuninga Louis XIV võime Hispaania pärilussõja (1701-1714) sügavas kriisis oluliseks võiduks vajalik maks läbi suruda pälvis kaasaegsete riigimeeste silmis suurt imetlust. Isevalitsuslik süsteem tundus kurnavas vaenutegevuses paremini vastu pidavat kui inglaste konstitutsiooniline kord, kus sõjavastane partei aeg-ajalt armee rahakraanid kinni keeras. Alanud 18. sajand teeb selles arusaamas olulisi korrektiive.
